Maalid sarjast „Tundmatu lapsepõlv“

Sarnaselt Maria Sidljarevitšiga asus Vassa maali õppima pärast tehnikakõrgkooli lõpetamist ja mõneaastast töötamist graafilise disaini alal. Tema kaks maali sellel näitusel valmisid aasta enne bakalaureusekraadi kaitsmist. Vassa on noor tegija Eesti kunstimaastikul, tema isikupära kunstnikuna ei anna ennast veel kätte: liiga vähe töid, liiga vähe näitustel esinemisi. Ilmselgelt lahtise käega, on tema maalides tunda rohkete õppejõudude mõjusid: Kristi Kongilt ja Merike Estnalt värvi kui iseväärtuse rõhutamine, Tõnis Saadojalt foto ja joonistuse julge kasutamine. Ta töötab põhiliselt kahes formaadis, väiksem mõjub eeltööna kompositsiooni järelekatsumiseks, suuremas on enesekehtestamise tarmukust. 

„Tänapäevases foto- ja videoseadmetega täidetud maailmas on noortel täiskasvanuks saamiseks täielik audiovisuaalne lugu selleks, et ehitada üles ahel praegusest oma minevikku. Minusugused aga peavad tuginema mälestuste jääkidele ja isoleeritud dokumentaalsetele tõenditele. /…/ Meie minevikupilt on hägune, lagunenud, kootud kokku fragmentidest nagu lapitekk /…/, sümboolne silm (must kera maalil), mis üritab vaadata minevikku ja näha end mineviku fragmentides,“ ütleb Vassa oma portfoolios. Temagi teemad pärinevad minevikust, temagi elu tahab elada olevikus. Kuidas see lahendub, annab vastuse küsimusele „Mis saab neist armsatest tüdrukutest?“.