Labürindilaul

„Labürindilaulus“ on kristalliseerunud Annale väga omane lähenemine omaenese loomingule, selle seos loetud raamatute, kuuldud muusika ja manuaalse osavusega, mida ta rakendab maalides ja joonistustes, aga ka ruumilistes teostes objekte voolides või tehnilisi abivahendeid kasutades.

„Teatud osa ühiskondlikest maastikest leiab alati tee kunstiteosesse. Minu töödesse libiseb sotsiaalsus loetud tekstide kaudu. Iga sõna, mida loen, oleks nagu juba juhtunud, ka siis, kui tekst on minu enda kirjutatud. See oli kohal, välja valgustatud ja avaldatud veel enne, kui ma temani jõudsin. Ometi on mul lugedes rajamurdja tunne, ja see on lahutamatu veidrast, juba kogetu tajust töösse sisenemisel. /…/ Tulemusena võtan (võib olla romantiliselt) endale võõra rolli, ei anna hinnanguid võrdluses „koduga“, ega ürita end ka kohalikuks mõelda, vaid püüan püsida sõnastamatus ja äratundmatus „kaotsiläinu“ seisundis. /…/ Selle asemel et otsida paaniliselt väljapääsu, tahan hoida „orkestrit” mängimas“.¹

Antiikallikates mitut moodi kirjeldatud Kreeta printsessi Ariadne ja Ateena kuningapoja Theseuse loo toob Anna tänapäeva „juba juhtunut“ erinevais meediumides peegeldades: punase „neoonlõngaga“ kirjutatud Ariadne armastuskirjana, labürindina kokku pandud peenelt hargnevate joonistuste, kirstus nagu mängutoosis keerleva Theseuse ja Asaf Avidani „Labürindilaulu“ abil. Euroopa kultuuri sünniaegadesse kuuluv lugu sellisena, nagu näeb seda Anna Škodenko, kinnitab, et arhetüüpsed müüdid kehtivad endiselt, kehtivad veel ja suudavad isiklikult kõnetada. 

Oma teostes seob ta intellektuaalsuse ja harituse emotsionaalse tundlikkusega, vaatab kõrvalt ja elab läbi ühtaegu. Eelistades rääkida teistest, puhub ta neile sisse omaenese kogemuste hingeõhu, sulandades mõlemad üheks delikaatseks allegooriaks. „See jobust platonist Theseus,“ ütleb Anna, kelle jaoks on Ariadne ennastunustava mõistmise, empaatia ja armastuse võrdkuju, samal ajal kui Theseus liigub kuulsusejahil kangelasteolt kangelasteole. 

Mängutoos – või Pandora laegas? – milles keerleb lõnga katkestanud, sellesse takerdunud Theseus, juhatab veel ühe, seekord Platoni „Sümpoosionis“ Aristophanese jutustatud looni: esiaegadel elasid maa peal kolme sorti olendid: mehed, naised ja androgüünid, ühte kätketud mees-naised. Nii väekad, et jumalad neid pelgasid ja Zeus nad pooleks lõi. Sestpeale maailmas rännates otsivat need kunagi üks olnud olendid oma teist poolt. 

1 https://www.hiap.fi/anna-skodenko-solidarity-uncertainty-sensitivity/