Vahepeal. Soojus

Möödunud kevadel olin järjest kodust eemal kauem kui kunagi varem. Ma olin hoolikas ja järjepidev, kujundasin ning hoidsin tegevuse, rutiini ja toiduga seda kaasaskantavat kodutunnet, mida näituse sissejuhatuses mainisin. Siiski sai poole reisi ajal stress mind kätte. Taipasin, et mul on puudu puudutusest. Iseäranis nüüd, kui kasvatan väikest last, on hoolitsevad puudutused ja mingis mõttes funktsionaalne kehaline lähedus minu igapäeva osa. Seal olin sellest kõigest ära lõigatud. Koju naastes taastus mu šokeeritud keha veel tükk aega ja ma ei suutnud mitu nädalat ühtegi sõpra puudutada. 

Viimasel ajal keskendub Laura Cemin oma loomingus keelele ja keha rollile inimeste suhtluses. Pikka aega sünnikodust eemal elanuna on ta omal nahal kogenud, et on asju, mis jäävadki tõlkimatuks, ja seda, kuidas emakeel temas vaikselt hääbub. Uues ja võõras paigas elades muutuvad ilmselgeks indiviidi kõige põhilisemad vajadused. Uustulnukana võib ta olla sunnitud oma tugistruktuurid täiesti nullist üles ehitama. 

Sageli sünnib kunst väga lihtsatest elulistest vajadustest. Fotoinstallatsioon „Vahepeal. Soojus‟ on viie embuse dokumentatsioon. Fotode tegemisel kasutas Cemin kümnesekundilist säriaega, mis sundis teda iga embust sõbra või sugulasega vähemalt nii kaua hoidma. Nõnda sai ta sellest protsessist nii loomingulist ainest kui ka füüsilist lähedust. Lisaks mõõtis ta embuste temperatuuri ning hindas, mis materjaliga igaüht iseloomustada. Erineva soojusjuhtivuse tõttu mõjuvad erinevad materjalid külmalt või soojalt. Teose esimene versioon on hävinud ja siin on eksponeeritud selle teine versioon, mille jaoks kunstnik kohtus kõigi osalejatega uuesti. Versioone lahutab teineteisest vaid mõni aasta, kuid tunded ei püsi ju kunagi paigal, mistõttu muutusid nii embuste tajutav temperatuur kui ka nendega seotud materjalid.