Tallinn 2002

Mark Raidpere, Tõnis Jürgensi ja Foxy Haze’i teosed moodustavad väikese ajakapsli nullindate Tallinnast. Lapsepõlv valitsevast režiimist või majanduslikust olukorrast ei hooli. Seepärast on need teosed minu jaoks ühelt poolt aknad aegamööda kaduvikku vajuvasse lapsepõlve-Tallinna. Teiselt poolt toovad need minu teadvusesse kultuurilised ja sotsiaalsed nähtused, mis mul toona poisikesena üle pea lendasid. 

Mark Raidperelt telliti 2002. aastal mõned fotod raamatu „Tallinna juht. A User’s Guide to Tallinn“ jaoks, mis on ka selle näituse lõpus seisva lugemislaua peal külastajatele tutvumiseks. Tellimustööst kasvas välja palju suurem sari, kus on jäädvustusi kogu Tallinnast. Seni on siin näitusel palju tähelepanu antud ruumile, hoonetele ja nende loojatele, nüüd aga astub pildile elanik. Kõnealusel juhul on see eri soost, rahvusest ja vanuserühmast tallinlane.

Fotosid näituse jaoks ette valmistades ütles Raidpere, et ei kujutaks end enam ette sääraseid fotosid tegemas. Üleüldse tundub mulle, et pildistamine avalikus ruumis ei tähenda praegu enam seda, mida varem. Sotsiaalmeedia ja nutitelefonide ajastul, kui kõigil soovijatel on võimalik kujutisi luua ja levitada, ei ole midagi iseäralist kaameraga inimeses ega tema fotodes. Võib-olla tõlgendan siin-seal kujutatud laste ülemeelikust üle, aga mulle näib, et neis piltides siin on veel säilinud mingi killuke sellest siirast elevusest, millega kaameraid möödunud sajandil tervitati.