Plastikpilve dokumentaal

Ühel päeval 2001. aasta märtsis kohtusid Andres Lõo, Kaarel Kurismaa, Martiini ja Kiwa Endla tänava endises haiglas. Järgneva paari tunni jooksul korraldasid nad haigla söögisaali üles seatud helitehnika, valgus- ja kineetiliste objektide, projektorite, keerdlaudade, efektiplokkide ja muu tehnikaga eksperimentaalse performance’i ning helikunsti platvorm Metabor oligi sündinud.

Eespool nimetatutega liitusid peagi DJ Masin ja p0rt ning üheskoos korraldas rühmituse tuumik järgnevate aastate jooksul mitu üritust, mis toimusid peamiselt Tallinna mahajäetud ja senise otstarbe kaotanud hoonetes või avalikus ruumis. Nimi Metabor tähistas ühtaegu nii üritustesarja, rühmitust kui ka teatavat teadvuse seisundit. Tagasi vaadates on oluline platvormi põlvkondade- ja valdkondadeülesus. Metabori märgi all said kokku loojad siit- ja sealtpoolt kunstimaailma rindejooni, ühiselt toodi Eestis uue meediumina kaasaegse kunsti väljale heli.

Siin eksponeeritud „Plastikpilve dokumentaali“ monteeris Tõnis Jürgens Kaarel Kurismaa filmitud videomaterjalist. Filmis näeme ülesvõtteid Metabori üritustelt Dvigateli tehases, jäälõhkujal Suur Tõll, Maarjamäe memoriaalkompleksis, lisaks sama kaameraga filmitud uusi kaadreid. Käesoleval näitusel esindab film modernistliku ratsionaalsuse vastandit: ülalt alla asemel alt üles, mõõdetavuse asemel mõõtmatus. Tuumiku liikmed on sündmusi nimetanud nii totaalseteks keskkondadeks, boreaalmultimeedia metafüüsilisteks teatriõhtuteks kui ka ürgheli püüdmise masinateks. Ürgheli püüdmises ei saa ei õnnestuda ega läbi kukkuda. See algne ürgheli kajab vastu kõiges ja samal ajal ei milleski. Näib, et Metabor töötab ka töötamata, miks muidu on selle vapiloom tiibadeta lennuk?