Moi aussi, je regarde (Ka mina vaatan)

Oma filmides käsitleb Ingel Vaikla järjepidevalt modernistlikku arhitektuuri. Ühes varasemas filmis portreteeris ta näiteks Tallinna linnahalli ja selle valvurit Peetrit. Viimase kahe aasta jooksul külastas ta mitu korda Marseille linna Prantsusmaal ja viibis oma kaameraga Le Corbusier’ projekteeritud Unite d’Habitationis. Selles 1952. aastal valminud 18-korruselises betoonist kortermajas on eluruumid 1600 inimesele, aga peale selle ka poed, raamatukogu, kino, lasteaed, suur katuseterass ning teised avalikud ruumid. 

Linnaks linnas nimetatud hoonest võeti eeskuju kogu Euroopas, mis oli sõjast räsitud, ja kannatas suure eluasemekriisi tõttu. Ka siinsetes betoonist mikrorajoonides, elamutest, koolidest jms eluks tarvilikest funktsioonidest koosnevates linnaüksustes on see mõju selgelt olemas. Le Corbusier uskus, et majad on elamise masinad, mistõttu pole imestada, et Unite d’Habitationi välimust on võrreldud aurulaevaga. Meil siin ei ole võimalik seda sarnasust oma silmaga hinnata, sest Vaikla filmis ei ole ühtegi vaadet hoone ikoonilisele fassaadile. 

Pildilise kujutamise korral on oluline teadvustada, kelle pilk on parasjagu jäädvustatud. Lääne kunstiajaloos kuulub see pilk enamasti valgele mehele ja ka Le Corbusier välja töötatud standardite süsteem Modulor võttis aluseks 1,83 m pikkuse mehe. Õrnade, esialgu peaaegu märkamatute, aga sedavõrd mõjusamate võtetega pöörab Vaikla oma filmis selle pilgu vastupidiseks. Pikkade meeste asemel kuuleme ja näeme vanemate naisasukate hääli ning noori tüdrukuid hoone sise- ja välisruumides aega veetmas. Film aga algab Unite d’Habitationi katuselt filmitud panoraamvaatega Marseille linnale, andes vaatajale võimaluse näha ümbritsevat justkui selle hoone silmadega.