Lasnamäe

Näituse avab Mark Soosaare lühike värvifilm 1985. aastast, milles kaadrid ehitusjärgus Lasnamäest. Näeme pooleliolevat kanalit, suuri ehitusmasinaid, killustikukuhjadel ja paepankadel mängivaid lapsi. Paljud kaadrid on üles võetud siin samas Lindakivi silla ümbruses. Taustal kõlab Soosaare ja Lasnamäe peaarhitekt Malle Meelaku telefonivestlus. Meelak oli koos Mart Pordiga Eesti mitme nõukogudeaegse uuslinnaosa kaasautor, Lasnamäe kõrval ka näiteks Mustamäe ja Väike-Õismäe Tallinnas, Annelinn Tartus, Paalalinn Viljandis. 

Tundub, et Soosaar helistab Meelakule, et temaga videointervjuu kokku leppida, mis aga mõlema kiire graafiku tõttu ei taha kuidagi õnnestuda. Telefonivestlus venib pikemaks ja Soosaarel õnnestub arhitektiga avameelselt rääkida linnajaoga seotud mitmest teemast. Nad kõnelevad tööde seisust, tööjõu ja materjali nappusest, planeeritud haljastusest ning Lasnamäge läbivast kanalist. 

Selleks, et saavutada Eesti mõistes ausalt öeldes meeletuna näiv eesmärk ehitada paari kümnendi jooksul eluruumid 150 000-le inimesele, tehti töödes pidevalt järeleandmisi. Erinevate hoonetüüpide asemel kasutati paari üksikut, kiire ehitustempo hoidmiseks värvati oskamatut tööjõudu, kanal jäeti täies ulatuses süvistamata. Meelak nendib filmis, et seni, kuni uuslinnaosades puuduvad kaubandus, teenindus, kultuur ja olme, ei ole ka selle elanikud rahul. Ei tea, kas Soosaar lindistas kõne arhitekti teadmata, sest päris filmi lõpus, ilmselt selle kokku lepitud „päris intervjuu‟ ajal kõneleb ta uuest linnaosast pigem optimistlikult. Nõnda toob film sama inimese suu kaudu kokku nii suursuguse visiooni kui ka argireaalsuse.