Kuraatori eessõna

Ma olen Tallinnas elanud terve oma elu. Selle aja jooksul on mul olnud seitse kodu viies erinevas linnaosas. Siit eemal olen kõige rohkem olnud paar nädalat korraga. Tunnen neid, kelle kodude loetelu on palju pikem, lausa planetaarse mõõtmega. Olen kuulnud vanakesest, kes elas Kihnu saarel, ega näinud elus kordagi saare teist otsa. Lasnamäele kolisin ma küll alles viis aastat tagasi, aga nüüdseks tunnen ma end siin juba nagu kodus. Mida see õigupoolest tähendab?

Kodu on üks säärastest mõistetest, nagu sõprus, õnn või ema, mille tähendust kõik küll tunnevad ja teavad, aga igaüks alati isemoodi. Seda kirjeldades või selgitades võib mattuda lõputu tähtede ja sõnade laviini alla. Kodu võib olla üks kindel paik, aga ka hoopis tunne, mis võrsub elule tähendust andvate harjumuste ja tegevuste, rutiinide ja rituaalide kogumist. Kodutunnet tunneme üksinda, kodupaigas paikneme vastavalt haldusüksusele kümnete, sadade või tuhandete teiste inimestega. 

Teinekord näib mulle, et Lasnamäe on suurim linn, milles ma kunagi elanud olen. Üleüldse on see linnaosa läbi ajaloo mitut moodi olnud see kõige-kõigem: kõige rahvarohkem, kõige uuem, kõige kaasaegsem, kõige prestiižsem, kõige venekeelsem, kõige odavam, kõige põlatum. Lasnamäge selgelt kas armastatakse või vihatakse, mingile vahepealsusele palju ruumi ei ole. Mulle jällegi meeldivad asjad just sellistena nagu nad on. Vastuolulisus rikastab ja pingestab elu, annab toonust. Nii ongi see paik mulle ühtaegu imetabane ja eriskummaline lihtsalt seetõttu, et ta üldse olemas on.

“Minu kodu, meie linn” on eelkõige näitus suures linnas üksi elamise tundest. See võrsub sellest suurest teostunud ja teostumata ootuste ja lootuste puntrast, mida ei kanna endas üksi Lasnamägi, vaid kõik modernistlikud linnad maailmas. Paviljonist tasub siinkohal mõelda kassetina, mille kaante vahele koondatud foto- ja videoteosed moodustavad omamoodi gradiendi betoonist ihuni. Seda kassetti läbi vaadates kutsun teid mõtlema erinevatele küsimustele: Kas majad on elamise masinad? Kas hästi planeeritud eluruum teeb inimesed paremaks? Kas ruumi saab valesti kasutada? Mis on linn ilma inimeseta? Kuidas leevendavad kehad üksindust?