Kuraatori ülestunnistus

Pean kohe tunnistama, et see näitus on sündinud kimbatusest. Ma ei mõtle viirusepuhangu põhjustatud segadust, kuigi ka see näitus ei jäänud 2020. aasta kevadel Eestis kehtestatud eriolukorrast puutumata, ning toimub esialgu kavandatust ligi aasta hiljem. Kimbatus on hoopis isiklik ja valdab mind iga kord, kui pean end häälestama kujutavalt kunstilt tarbekunstile. See on tegelikult täiesti ebaratsionaalne tunne, sest ma ju tean ka tsitaatide abita, et „kaasaegse ehte üks osa ei tunneta end tarbekunsti, vaid kunstina“¹Krista Kodres. Plahvatav vaikus. – Kadri Mälk, Krista Kodres, Tanel Veenre. Just Must: International Jewellery Art Exhibition. Tallinn 2008, lk 32. ning „ehtenäitustega kaasnevad installatsioonid, valgusefektid, heli ja video on nüüdseks laialt levinud“²Kristi Paap. Vestlus. Ketli ja Kristi. – Ketli Tiitsar, Kristi Paap. Nature morte. Kirsid ja skelett. Tallinn 2015, lk 21.. Veelgi enam, „ehte võib valmistada ükskõik mis tahkest materjalist, peaasi, et see koos püsib, kuigi, jah, ehte võib teha ka näiteks valgusest“³Samas., seega võiksin end ju tunda nagu kodus. Võiksin vabalt neid väikevorme käsitleda samade vahenditega, mida rakendan kõigile teistele ilmingutele, mis võrsuvad püdelalt kaasaegse kunsti väljalt.

Milles siis asi? Võimalik, et peale isikliku on see kimbatus ka asjaomane, see tähendab, et kuulub ehtele enesele. Kas tuleb see sellest, et „ehet võib küll käsitleda iseseisva kunstivormina, ent tõelise mõtte ja tähenduse saab see alles kantuna“⁴Merike Alber – Kaire Rannik, Erle Võsa-Tangsoo (koostajad). A-galerii: Eesti autoriehte galerii 20 aastat. Tallinn 2014, lk 13.? Kui see on nii, siis jääb mul üle kimbatustundega lihtsalt leppida, võtta seda kui üht tähenduslikku varjundit ehtekunsti kogemise tunnete paletis.

Lisaks veel kunstniku enda kimbatus. Seda pole mul mingil moel võimalik tunda, aga spekuleerida ju võib … Kuraatorina ma õigupoolest peaksingi, sest kuidas muidu üht näitust lahti muukida. Näib, et kogenud ehtekunstnikuna ei murra Maria Valdma pead enda loodud väikevormide staatuse üle. Näitusel on need üks, kellegi kantuna teine, ongi kõik. Isegi kui ta ehtekunstnikuna sellele igipõlisele probleemile mõtleb, ei ole see põhiline. Selle asemel on õhus isikliku ja üldise vastuolu: soov ühtaegu mäletada ja endale hoida ning unustada ja lahti lasta. Merike Alber on kirjutanud, et „kandja mentaliteeti edasi andes muudab ehe nähtavaks ka tegija väärtushinnangud“⁵Samas.. Mulle tundub, et Valdma püüab seda tegija ja kandja sidet vähendada, tagaplaanile asetada, andes mõista, et kuigi ehete alge on isiklik, ei suuda ta enesele õigustada koos nendega uuele omanikule ka oma tunnete pagasi kaasa andmist. See ehk ongi tema kui looja kimbatus.

Mälupalee on mäletamise meetod, mis seisneb kujutiste mõttes paigutamises endale hästi tuntud paika. See antiikaja võte on väga tõhus ja selle kasutamine laialdaselt levinud. Iga mälupalee on muidugi läbinisti isiklik, mispärast sobib see ideaalselt Valdma näituse pealkirjaks. Linnagalerisse astudes on meil ainulaadne võimalus ringi uudistada tema palees. Selles ruumis on autor iga objekti hoolikalt vorminud ja paigale asetanud. Põhjuste üle mõistatamise asemel võiksime hoolikalt süveneda nende vormi ja kasutatud materjalidesse. Puit, portselan ja metall on igaüks oma ajalooga, oma käsitlemistehnikaga. Mulle tundub, et praegu võivad need objektid meile öelda rohkem kui autor. Ehk võiksime austada tema soovi taandunda ja lasta „Mälupaleel“ meiega kõneleda.