Mälupalee

Nagu öeldud, kaasneb ehete näituseruumis eksponeerimisega teatav vastuolu, mis tuleneb sellest, et ehe ei kuulu seinale või vitriini, vaid on eelkõige mõeldud kandmiseks. Seetõttu võib igast ehtest mõelda kui fragmendist, mis saab tervikuks alles koos kandjaga. Siin eksponeeritud ehted on ka olemuselt fragmentaarsed, mis küll vihjavad, aga üksikuna ei räägi kogu lugu. 

Kaasaegsete autoriehete näitustel näeme enamasti spetsiaalselt uue kollektsiooni esitlemiseks lahendatud ruume. Eks näitusesaal olegi parimal juhul eriline ruum erilistele objektidele, autoriehetele aga isegi esimese kandja või asenduskeha eest. Milline on siis „Mälupalee“ esimene kandja? See keha, kes teeb fragmendist terviku? Linnagaleriist on saanud hall ja hämar ruum, mille seinte ääres paiknevad üksikud eenduvad seinapaneelid. Ei ole selge, kas see mälupalee on alles kerkimas või juba lagunemas. Kas ehteid paigutanud käsi veel tegutseb või on ammu lahkunud. Helena Tulve loodud helikujundus võimendab seda aistingut, meenutades tühjas majas kajavaid helikilde seal kunagi kostnud muusikast.