Kuraatori eessõna

Eestikeelses tõlkes ilmus 1959. aastal Saksa kirjanikule Werner Legère’ile kuulsuse toonud raamat „Ma olin Timbuktus“ (1953). Romaan, mis põhineb prantslase René Caillié reisikirjal, avaldati mitme põlvkonna lugemisvaraks kujunenud sarjas „Seiklusjutte maalt ja merelt“ ja on tõenäoliselt ainus allikas, mille kaudu Eesti lugeja on saanud osa Lääne-Euroopa kaupmehi ning maadeavastajaid sajandeid paelunud Timbuktu linna müüdist.

Aafrika mandril oli kuni 19. sajandi lõpuni Euroopa aga ka araabia geograafide jaoks palju kaardistamata valgeid laike. Ligipääsmatu musta mandri üks kuulsamaid linnu oli Timbuktu, tõotatud paik, kust Prantsusmaa ja Inglismaa lootsid leida vähemalt sama palju rikkust, kui Hispaanlased olid avastanud Lõuna-Ameerikas.

Kui Malis puhkes 2012. aastal sõda, avas BBC ühe oma uudislugudest Twitteri-säutsuga „Jumal küll, ma sain just teada, et Timbuktu on päriselt olemas“. Esimene eurooplane, kes kakssada aastat tagasi naasis elusana retkelt sellesse Lõuna-Saharas Nigeri jõe ääres asuvasse linna, oli prantslane René Caillié. Tema 1830. aastal ilmunud reisikiri oli esimene allikas pärast al-Ándalusis sündinud mauri Leo Africanuse 1556. aastal ilmunud raamatut „Descrittione dell’Africa“ („Aafrika kirjeldus“), mis Timbuktu kohta pädevat infot tõi. Kuid see, et tehniliselt ei ole Timbuktu enam 19. sajandi keskpaigast saati piiritutele fantaasiatele avatud valge laik kaardil, vaid kõigi pettumuseks muldsaviplonnidest linn, ei tähenda, et Euroopa kolonistide ja aferistide enam kui nelisada aastat kestnud utoopia oleks üleöö haihtunud. Vähemalt mitte ingliskeelses maailmas. Oxfordi sõnaraamat annab Timbuktule praegu kaks definitsiooni: linn Põhja-Aafrikas ja võimatult kauge, ligipääsmatu paik. Kõnekäändudes on Timbuktu, niisiis, tänini samatähenduslik eldoraadoga.

Taavi Talve loomingus, olgu teiste kunstnikega koostöös või üksi esinedes, kohtuvad kolm kujundit: tsitaat, arhitektuur ja sotsiaalne närv. Võib varieeruda, kas jutustust kannab tsitaat, millele on antud arhitektuurne vorm (näiteks „Footnotes 2“, 2011, koos Dénes Farkasega), või on vorm see, mis annab sõnale tähenduse (näiteks „Nothing Left to Save (Gallery Petra von Kant)“, 2010, Johnson ja Johnson ehk Taavi Talve ja Indrek Köster), kuid jutustatud lugusid läbib alati huvi inimese saatuse vastu.

Kumu kunstimuuseumis 2016. aastal rühmanäitusel „Arhiivi ja arhitektuuri vahel“ eksponeeritud installatsioonis „Pimetähn“ harutas Talve väliseesti tantsija Epp Kotka lugu. Kes ta oli, kuidas Ameerikasse ning Yvonne Raineri truppi sattus? Kotkas jäi kogu arhiivitöö ajal pigem fiktsiooniks, kellele ei õnnestunud lõpuks nägugi anda. Näitusel „Ma olin Timbuktus“ on mäng justkui ümber pööratud: rõhk on Timbuktul kui linnal, mille olemasolu tunnistamist segab müüt, mis tõotab olla püsivam kui kõrbelinn ise.

Inimkonna ajaloo tõenäoliselt rikkaima valitseja Mansa Musa impeeriumis islami haritlaste keskusena õitsele puhkenud Timbuktu on maailma ühe vanima ülikooli kodulinn. Ei ole just üllatav et mauri päritolu diplomaat Leo Africanus nimetab oma 1556. aastal ilmunud „Aafrika kirjelduses“ linna olulisimate kaubandusartiklite hulgas raamatuid. Paraku lõppes Timbuktu kuldaeg just siis, kui eurooplased sellest esimest korda kuulsid. Aastal 1591 vallutas Timbuktu sultan Ahmad al-Mansur. Haritlasi süüdistati reetmises, järgnesid väljasaatmised ja raamatukogude hävitamised, kuid ka raamatute peitmine maa alla ja topeltseinte taha. Timbuktu raamatukogud on osutunud nii põhjatuks, et kui islamiäärmuslased linna 2012. aastal oma kontrolli alla võtsid, olid keskaegsed käsikirjad taas olulisim (sala)kaup, mida linnast välja veeti.

Põhja-Aafrikas Malis 2012. aastal puhkenud sõjas oli Timbuktu üks esimesi mässuliste kätte langenud linnu. ÜRO heakskiidul sekkus 2013. aastal konflikti Mali piirkonna kunagine koloniaalvõim Prantsusmaa, kellega koos osalevad sõjalises operatsioonis Sahara lõunapiiril ka Eesti kaitseväelased. Meiegi saame nüüd enne, kui linn lõplikult tolmuks muutub ja Sahara selle neelab, öelda, et oleme Timbuktus käinud.

 

Kasutatud kirjandus

Benjaminsen, Tor A. „Myths of Timbuktu: From African El Dorado to Desertification“. International Journal of Political Economy. Vol. 34. No. 1. Spring 2004

Caillié, René. „Travels Through Central Africa to Timbuctoo : And Across the Great Desert, to Morocco, Performed in the Years 1824-1828“. London: Henry Colburn and Richard Bentley. 1830

Dubois, Felix. „Timbuctoo The Mysterious“. New York: Longmans, Green and Co. 1896

English, Charlie. „The Book Rustlers of Timbuktu: How Mali’s Ancient Manuscripts Were Saved“. The Guardian. 23.05.2014

Fadiman, Jeff. „Safari in Africa’s Past: Timbuktu, 1960“. The African. 22.07.2021

Gardner, Brian. „The quest for Timbuctoo“. London: Cassell. 1968

Geoghegan, Tom. „Who, What, Why: Why Do We Know Timbuktu?“ BBC News 3.04.2012 https://www.bbc.com/news/magazine-17583772

Johnson, Gareth. „Why Do We Say, ”From Here to Timbuktu“?“. Young Pioneer Tours https://www.youngpioneertours.com/why-do-we-sayfrom-here-to-timbuktu/

Kuykendall, Ronald. „Hegel and Africa: An Evaluation of the Treatment of Africa in The Philosophy of History“. Journal of Black Studies. Vol. 23. No. 4. 1993

Kryza, Frank T. „The Race for Timbuktu: in Search of Africa’s City of Gold“ New York: Ecco. 2007

Lecocq, Baz. „Disputed Desert. Decolonisation, Competing Nationalisms and Tuareg Rebellions in Northern Mali“. Leiden, Boston: Brill. 2010

Leo Africanus „The History and Description of Africa and of The Notable Things Therein Contained“. London: Bedford Press. 1896

Legère, Werner. „Ma olin Timbuktus“. Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus. 1959

Masonen, Pekka. „The Negroland Revisited: Discovery and Invention of the Sudanese Middle Ages“. Helsinki: Finnish Academy Sciences. 2001

Smith, Alex Duval. „Life in Timbuktu: How The Ancient City of Gold is Slowly Turning to Dust“. The Guardian. 16.09.2014

Swift, Jonathan. „On Poetry: a Rapsody“. Dublin, London: J. Huggonson. 1733

Wolfe, Stephen F. „Robert Adams in Transatlantic Review: Archiving the Barbary Captive and Traveller“. European journal of American studies. Spring 2012