Kuraatori eessõna

On külm ja jäine novembriõhtu Vilniuses. Oleme Liisaga tulnud oma Airbnb’sse, et enne lastekirjanduse festivali raames toimuva näituse avamist veidi soojeneda. Naha vahele pugenud rammestus sunnib korraks aega maha võtma ning loob hetke festivalil kogetu ja muljete vahetamiseks. Vestlus kulgeb sujuvalt festivalist eemale ja nagu sagedasti juhtub, jääb pidama elu absurdsete ning napakate hetkede juures. Nii ka seekord, kui Liisa talle omase naeru saatel meenutab, kuidas tema vanavanaema 16-aastasena 40-aastase mõisnikuga abiellus. 

Nii võiks kirjeldada selle näituse eellugu. Kuid sellest kummastavast ajalisest ja ruumilisest kontekstist välja rebitud mälestusest ei sündinud kohe näituse idee. Liisa oli mitu korda küll flirtinud mõttega, et oma vanaema tagasitulekust Siberist graafiline romaan välja anda ja mina olin alati tahtnud teha illustratsioonide näitust. Aja jooksul aina süvenes tunne, et Liisa vanaema mälestusi võiks teistega jagada.

Kuidas aga teha näitust Siberi teemal, kui sellega seostuvad meie ajaloo ühed kohutavamad peatükid? Siber on meie teadvuses kibeda küüditamistraagika kinnistunud nii sügavale, et alternatiivsete lugude võimalikkus näib pea olematu. Ometigi rändas 19. sajandi lõpul siinsetelt aladelt hulk perekondi Siberisse, lootes seal parem elu üles ehitada. Siin kujunenud maapuudus oli nii ulatuslik, et tõi kaasa suure osa maaelanikkonna väljarändamise Venemaa vabadesse ja väheasustatud piirkondadesse. Ümberasumisega püüti end päästa ka näljahädadest.

Friedrich Reinhold Kreutzwald on kirjutanud 1870. aastal oma estofiilist sõbrale Georg Julius von Schultz-Bertramile järgmist: „Niipalju kui ma nende inimestega kõnelesin, kes siit läbi läksid, kinnitasid nad üsna ühest suust: kõike, mis neile tulevik Jumala tahtmist ka ei tooks, olevat nad valmis rahulikult ära kandma; kusagil maailmas ei võivat olla hullemat põrgut kui see, mis nad siin oma kodumaal maha jätsid.“¹ L. Sirge. Eesti rahvakild Siberimaal. Estonia küla arenguaastad. Tallinn, 2014, c. 5. Poolteist sajandit hiljem pole justkui midagi muutunud. Endiselt on palju ära minejaid, keda kannustab samasugune trots ja rahulolematus. Praegu valutame pead kvalifitseeritud tööjõu äravoolu pärast, kuid ka tol ajal seisid mõisnikud silmitsi küsimusega, kuidas ja mis vahenditega takistada tööjõu massilist vähenemist. Näitus tõstatab esile universaalseid rändeküsimusi miks minnakse, mida loodetakse leida ja mis meid siinsega seob ning tagasi toob.

Näituse „Mälestused Altai Kraist“ eesmärk on koomiksi pildiridadega jutustada Liisa vanaema mälestustel põhinevat lugu elust Siberis. Lool ei ole ajaliselt lineaarselt kulgevat raamistikku, vaid see toob esile nii helgemaid kui ka traagilisemaid mälestusi. Märgiline on, et viimane kord, kui Liisa tegi Linnagaleriis näitust „Ameerika jutustab & New York sketchbook“, olid seal samuti välja pandud Liisa joonistused. Sellest korrast on möödas natuke üle kümne aasta. Tollane näitus põhines tema enda mälestustel õpingute ajast Ameerikas, nüüd aga tuli kunstnikul taaselustada mälestusi vanaema üleskirjutuste põhjal. Kuidas sa taaslood kellegi mälestust, mida sa ise ei ole kogenud?

Liisa viimased näitused on peamiselt keskendunud maaližanrile. Ta defineeribki ennast eelkõige maalikunstnikuna. Seekordsel näitusel saame teda näha hoopis koomiksikunstnikuna. Olles Liisaga koos palju reisinud, olen näinud, kui omane talle on nähtut ja kogetut visandada. Sarnaselt vanaemaga meeldib talle mälestusi koguda. Kuid vanaemast erinevalt pole tema vahend kirjasõna, vaid kiired ja hetke emotsioonist kantud visandid.

Liisa esivanemad rändasid Siberisse, unistades leida sealt parema elu. Tundmatu ja kodumaalt kauge maa tõi neile tohutuid raskusi, kuid ka ilusaid hetki. Kas unistus paremast elust ka täitus, on keeruline öelda. Fernando Pessoa on kirjutanud: „Mõnel on suur unistus ja ta jääb sellest ilma. Mõnel pole elus ainsatki unistust ja ta jääb sellest ilma“.² F. Pessoa. Rahutuse raamat. Varasalv, Tallinn, 2013, p. 14.