Kuraatori eessõna

Väljapanek toob kokku kuus kunstiteost möödunud aastast, mis ühiselt käsitlevad inimese kehalist kogemust kõige laiemas tähenduses. Selles mõttes on teema „keha“ kevadnäituse ühele alajaotusele enam kui paslik, sest sobitub suurepäraselt teiste sarnaste inimeseksolemise põhiküsimuste hulka, mida Kunstihoones aastate jooksul kevaditi on käsitletud, sealhulgas „mina“, „vabadus“, „elu“ või „eksootika“.

Komplekti keskmes ei ole kitsalt keha performatiivsus ega sotsiaalne või sooline määratus, vaid tervikuna midagi üldisemat. Meie planeeti on kirjeldatud kui kosmoselaeva, mille pardal inimkond läbi ilmaruumi lendab, nõnda võiksime ka oma kehast mõelda kui lihalaevast, milles meie teadvus oma eluteed käima on määratud. Kuigi saame kehadest mõelda kui kasulikest masinatest, erinevad need teistest sõidukitest just selle poolest, et me ei saa neid värvi, keretüübi või vedavate rataste järgi valida. Need on just nõnda sihvakad, töntsid, rõõsad ja nurgelised, nagu need on, ei rohkem ega vähem. See etteantus on ühtaegu imeline ja rusuv ning sellega toime tulemine võib ühel tulla mängleva kergusega, teisel põhjustada põhjatut ängi.

Solveig Lill ja Hanna Piksarv käsitlevad keha siseilma, esimene fantastilis-molekulaarset, teine emotsioonide valda. Mari Volens kõrvutab loomulikku keha tehislike vormidega. Kelli Gedvil ja Cloe Jancis käsitlevad iluideaalide mõju virtuaalsetele ja füüsilistele kehadele ning Brit Kikas uurib ebasündsuse ja siiruse piire.

Hoolimata sellest, et oleme oma kehades üksi, on inimene sotsiaalne loom, kes võib vaid seltsis õitseda ja isolatsioonis seevastu närbuda. Nüüdseks juba üle aasta kestnud liikumispiirangud on kõik kehad ühtviisi proovile pannud. Ma ei tea, kas see näitus ühiskonnas kasvavat kehade-igatsust kosutab. Loodetavasti pakuvad siinsed teosed mõnele äratundmist, teisele jälle tutvustavad midagi uut. Igatahes ärge unustage ka omaenda lihalaeva eest hoolitseda, et see teid ikka lõpuni välja turvaliselt sõidutaks!