Kuraatori eessõna

Kui palju solidaarsust ja empaatiat meil teiste võitlustega tegelemiseks jagub? Kuidas saab kunst aktiivselt ja teadlikult nende loomisesse panustada? Venemaa täiemahulise sõja jätkumine Ukrainas on pannud proovile paljude inimeste empaatia- ja solidaarsusetunde. Kogu Ida-Euroopas on see avanud ravimata haavu ja toonud esile läbitöötamata mälestusi, kuid kahjuks on olukord tekitanud ka uut vastupanu. 2022. aasta järel on esile tõusnud ka uued globaalsed konfliktid, nagu hiljutine vägivaldne sõda Gazas, mis polariseerivad maailma. Näitus “Keeruline minevik. Jagatud maailm” ja selle kunstiteosed esitavad uusi ja juba tuttavaid küsimusi, ühendades mineviku ja oleviku ning tuues esile mõlemat puudutavad traumad ja ebamugavused. Seejuures otsime tervenemise viise, mis on inspireeritud minevikust ja selle mahavaikitud tahkudest.

Meie piirkonna ajaloos on mineviku keerulisus jäänud sageli unarusse. Selle asemel jutustatakse lohutavaid lugusid, mis rõhutavad positiivseid narratiive ja liiguvad kiiresti probleemidest ülesaamise viisidele. Hiljutised sõjad on ometi toonud pöörde sellesse, kuidas me minevikust mõtleme ja mälu kaalu ajaloos mõistame, nii meie piirkonnas kui ka mujal. Need on muutnud nähtavaks kuidas vägivalla normaliseerimine kaasajal on sageli tingitud läbitöötamata mineviku traumadest. Meie näitus toob kokku keerulised, ebamugavad ja sageli mahavaikitud asjaolud ajaloost, mis hõlmavad vägivaldseid konflikte, valusaid kaotusi ja nende pikaajalisi mõjusid. Kunstnike käsitletavad teemad hõlmavad natsionalistlikke ja kommunistlikke režiime, kolonialismi ajalugu ja hiljutisi sõdu, ebasoodsat tasakaalu ellujäämise ja koostöö viiside vahel ning nõukogudejärgse töö eripärasid mineviku varjudega. 

Näitus “Keeruline minevik. Jagatud maailm” hõlmab kolme Balti riigi, Ukraina, Poola, Soome, Norra, Saksa ja Madalmaade kunstnike töid. Kunstnike teosed toovad esile kogemusi, mis on sageli unustatud, mida on eiratud ning mis on ajaloost välja jäetud. Näituse kunstnikud jutustavad neist kogemustest individuaalsete lugude, perekonnalugude ja arhiivide kaudu, puudutades kultuurimälu kollektiivseid kihte. Näitus kutsub üles mõtlema raskete mineviku ning selle mõju üle, avades riikidevahelisi dialooge ja luues seoseid sündmuste vahel, mida harva on omavahel kokku toodud. Meie  eesmärk kuraatoritena on olnud mõelda, kuidas saab kunst suurendada maailma ühendatust ja kuidas saab see muuta vähemuste vaatenurgad kergemini arusaadavaks ja empaatiliseks. 

Ukraina kunstnikud Lia Dostlieva ja Andrij Dostliev kasutavad Wehrmachti sõduri originaalfotosid, mis dokumenteerivad erinevaid okupeeritud paiku Ida-Euroopas tema teenistuse ajal, Teise maailmasõja jooksul. Ümbertöötatud graafiline seeria toob esile terava kontrasti fotode vahel, mis näitavad sõjast räsitud maastikke ja lahinguvälju, ning rahulikke stseene Lääne-Euroopa pealinnade turismimagnetitest. “Preisi sinine” on viide natside poolt  gaasikambrites kasutatud Zyklon-B gaasi jälgedele, mida kasutati osadesse okupeeritud riikidesse paigutatud hävituslaagrites.

Mitme teose keskmes on ka naiste kogemused. Näiteks Jaana Kokko teos tegeleb romade genotsiidiga, millest on Eestis siiani vähe räägitud. Uurides soome-eesti näitekirjaniku Hella Wuolijoki elulugu, intervjueeris ta naisi Valga/Valka piirilinnas, muutes seejuures emaduse eri kogukondade naisi ühendavaks teemaks. Zuzanna Herzbergi töö käsitleb tähelepanuta jäänud naiste mälestusi, uurides ja kujutades Hispaania kodusõjas osalenud Poola ja Läti juudi vabatahtlikest naiste elulugusid. Kuigi see sõda tähistas naiste poliitilise aktiivsuse algust, on nende roll selles võitluses patriarhaalse ajalookirjutuse käigus peaaegu täielikult unustatud. Eléonore de Montesquiou taaselustab ühe lesbilise armastusloo ajaloost, tuues esile unustatud romaani “33 koletist” (1907), mille kirjutas tema vanavanatädi Lydia Zinovieva-Annibal. Viidates piirkonna queer-ajaloole, avab tema teos põneva näite identiteetide paljususe ümbermõtestamiseks ajaloos, rääkides samas ka klassi rollist soolise emantsipatsiooni väljendamisel. 

Paljud teosed keskenduvad ülevõetud ajaloo lahtimõtestamisele, mille juures kunstnikud on püüdnud ajalugu uuesti tõlgendada. Kuidas moodustas Läänemere piirkond osa koloniseerimise protsessidest, mida kujundasid nii lääne kui vene/nõukogude impeeriumide ambitsioonid ja kujutelmad? Millised on olnud nende koloniaalpoliitikate mõjud inimeste ja kogukondade eludele? Quinsy Gario toob koos kunstikollektiiviga Family Connection kokku Eesti, Hollandi, Sudaani ja Kariibi mere saare Curaçao ajaloo. Uurides koloniaalajastu eelseid kujutisi mustanahalistest inimestest, pöörduvad nad oma teoses 3. sajandil elanud Püha Mauritiuse kuju poole, kes valiti hiljem Balti riikides kuni 1940. aastateni tegutsenud Mustpeade vennaskonna kaitsepühakuks. Tanel Rander pöördub oma uurimistöös alateadlike mehhanismide poole, mis on hoidnud teda tagasi saksa keele kui koloniseeriate keele õppimisest. Üheaastase Berliinis viibimise ajal pöördus otsustas ta oma deemonitega silmitsi seista ja tegeleda selle põhjustega. Fakte ja fiktsiooni ühendades uurib ta, kuidas ka keel ja väljendid kannavad endaga koloniaalseid mõjutusi.  

Sarnaselt teistele näitusel osalevatele kunstnikele, keskendub ka Vika Eksta teos tema perekonna loole. Kunstnik otsib vastuseid selle kohta, mis juhtus nõukogude perioodi lõpu ühe kõige jõhkrama sõjalise konflikti, nõukogude sõja käigus Afganistanis, milles osalesid vastu tahtmist paljud noored mehed erinevatest nõukogude vabariikidest. Tegeledes seejuures oma isa kogemusega, näitab Eksta, millised on olnud selle sõja pikaaegsed mõjud tema perele selle eiramise tingimustes. 

Tatari kunstnik Yaniya Mikhalina pöördub oma vanaema laulude ja käsitsi kootud kangastest riietesse kodeeritud põlvkondadevahelise mälu juurde. Laulud, mida nimetatakse “munajatideks” ja milles kasutatakse samaaegselt erinevaid keeli, talletavad tatari kogukonna suhtes toime pandud koloniaalse vägivalla ajalugu. Laulud kannavad endaga ühtlasi tervenemise viise, mille kunstnik oma töös nähtavaks muudab. Nende esitamine kannab endas vastupanu olukorras, kus nii islam kui ka tatari keel on koloniaalpoliitika käigus Volga-Uurali piirkonnas ebaseaduslikuks tunnistatud. Eestis on tatarlaste ajalugu ja teiste kohalike islami kogukondade kultuurilugu jäänud siiani suuresti tundmatuks. 

Mitmed tööd arutlevad haavatavuse ja koorma üle, mida nõukogude mineviku jätkuvus ajas inimestele ja ühiskonnale endaga kaasa on toonud. Nii näiteks muudab Paulina Pukytė Tallinna Kunstihoone paviljoni ümbritsevas avalikus ruumis nähtavaks nõukogude ajastu varjud, mis püsivad hoone naabruskonnas. Osutades sellele kuidas minevik kummitab olevikku on need varjud ühe-aegselt ebamugavuse ja ebakindluse allikad. 

Näitust on eelnevalt eksponeeritud Läti Kunstimuuseumis Riias (2020) ja Rahvuslikus Kunstigaleriis Vilniuses (2022). See moodustab osa rahvusvahelisest projektist “Kommunikeerides keerulist ajalugu” (2019-2024), mis tegeleb ebamugavate ja unustatud külgedega Balti regiooni ja selle lähinaabrite ajaloos. Projekti käigus oleme uurinud kaasaja ja mineviku põimumisi ning otsinud viise kuidas loominguline uurimistöö pikaaegseid mineviku mõjusid saab avada ja paremini esile tuua, kujundades ja muutes seeläbi ka kaasaja arusaama minevikust.