Kuraatori eessõna

Judith Sengi „Etendades toiminguid VIII. Vaikivad vestlused“ (2021) on tegevuslik installatsioon, mis kutsub osalejaid vestlema, kasutades värvilist liiva ja eri värvidega tähistatud sotsiaalseid väärtusi, et õppida tundma arusaamu, seoseid ja piire ning vabaneda eelarvamustest, ent samuti näha, kuidas need liikumises ja liivas ilmuvad ning hajuvad. „Vaikivad vestlused“ on kaheksas installatsioon Judith Sengi 2011. aastal alustatud katsetuslikus loomesarjas „Etendades toiminguid“, kus protsessidisaini uuritakse etenduskunsti elementide ja meetodite kaudu. Sengi sarja lähteküsimus on „Kuidas oleks, kui vaatleksime tootmisprotsesse tantsu, mängu, rituaalina?“.¹

Puutusin Judith Sengi teosega „Etendades toiminguid VII. Voolavate meetmete kool“ esimest korda kokku 2018. aastal Istanbuli IV disainibiennaalil „Koolide kool. Disain kui õppimine“ („A School of Schools: Design As Learning“), mida kureeris Jan Boelen koos Nadine Botha ja Vera Sacchettiga. Disaini ja õppimist käsitleval biennaalil toimunud tegevuslik installatsioon uuris õppimist kui midagi, mis ei ole fikseeritud ega kvantifitseeritav, vaid kui pidevas muutumises voolavat protsessi. Nagu õppimine, on ka üldsus ja avalik ruum kollektiivse loomise ning loomata jätmise kaudu pidevas muutumises ja muundumises.

Üheksast liivahunnikust koosnev installatsioon „Etendades toiminguid VIII. Vaikivad vestlused“ on ühtlasi ka töötuba ja arhiiv, kus korraga kaks osalejat arutlevad kindlal teemal, kasutades sõnade asemel kaht liivahunnikut. Hiljem mõtiskletakse ühiselt vestluse üle. Näituse alguses on liivahunnikud galeriis selgetes põhitoonides. Igaüks neist tähistab kindlat sotsiaalset väärtust, mis aga peagi omavahel segunevad. Värve ja väärtusi – vabadust, individuaalsust, vastutust jne – uuritakse sessioonide käigus ja segatakse omavahel (installatsiooni arhiiviosas esitletakse väikest osa värskelt segatud liivast). Näituse lõpuks ei ole ükski liivahunnik enam üht kindlat värvi, vaid pigem erinevate põhivärvide ja -väärtuste segu. Võime näha liivamustreid, mis on tekkinud dialoogide käigus, kus fikseeritud objektid, arvud või väärtused on juhendatud suhtlusolukordades hajunud. Sellise õppeprotsessi kaudu vaatleme küsimusi, millega me silmitsi seisame, kuid mida ühtlasi pidevalt ise vormime. Feministlik teadlane ja kirjanik Sara Ahmed kirjutab müüridest, millega mitmekesisuse edendajad sageli silmitsi seisavad, ehkki nende ees ei ole kunagi tõelist müüri. Asi on tundes, mida selline töö tekitab. „Millelegi vastu astumine tekitab müüriga silmitsi seismise tunde.“² Kodanikena, aktiivselt või passiivselt, kujundame praeguse olukorra. Normid ja piirid võivad siiski olla seatud ka varem, meid kaasamata. Ligipääs õigustele, võimalustele ja turvatundele või selle puudumine võib oleneda sellest, kas ollakse sündinud „õigel“ või „valel“ pool piiri.³ Kas tunnistame „müüre“ või „norme“, mis meid üldsuse kujundamisse kaasavad või sellest välja arvavad? Kuidas me oma piiranguid rakendame? Ehk annab liiv meile võimaluse tegutseda ja harjutada uute piiride kehtestamist?

„Mind hakkas üsna pea häirima see, et sa minu Individuaalsust puutusid. Et sina, Standardsus, minu liivahunnikut puutusid ja pidevalt piirasid,“ mõtiskles üks osaleja pärast Individuaalsuse (kollane liiv) ja Standardsuse (sinine liiv) vaikivat vestlust, mis toimus LUMA kunstifondis Arles’is 2019. aastal.

Näituse üks lähtepunkte on polaarsus, mis on tekkinud populismi uue lainega ning kärpinud ja kitsendanud poliitilisi arutelusid.⁴ Võib-olla esindavad kindlat värvi liivaterad selgeid utoopilisi vaateid? Karantiiniajal muutub avalikkuse roll üha keerukamaks, kui kohtumisvõimalused kokku kuivavad ja nii avalik kui ka eraruum on liikunud koduseinte vahele. Selliste mullide sees, mis võivad olla küll õdusad, kuid ühtlasi pärssida ühist arengut, tekib vajadus uurida praegust olukorda, sest meie erinevused ega ka piirid ei kao kuhugi. „Ainus võimalus on erinevusi tunnistada ja õppida neid hindama selle keerukusele vaatamata, õppida praktika ning katsete ja eksituste kaudu, kuidas aegamisi ning teinekord ka valusalt erinevustest vestelda,“ kirjutab sotsioloog Stuart Hall.⁵

Sengi looming kajastab pöördelisi muutusi disainis: toodetelt protsessidele, objektidelt süsteemidele ja materiaalselt mittemateriaalsele; samuti suhestuvat disaini, mis tegeleb „inimeste, objektide, hoonete, linnade, riikide ja võrgustike omavahelise suhtlusega“.⁶ Tema sotsiomateriaalne käsitlusviis ulatub materiaalsuse ja mittemateriaalsuse binaarsusest kaugemale, ehkki ta tegeleb ka nende kahe vastastikmõjuga. Sengi juhendatud suhtlusprotsesside kaudu on osalejatel võimalus vestlust füüsiliselt kogeda ja kasutada muid väljendusvahendeid liigutuste, puudutuse, kujundamise, nägemise ning muuga. Kunstnik püüab selgitada igapäevaolukordi disainiteostena, millel on kujundus ja vorm ning mida saab kindlal viisil teostada.⁷ Võib-olla väljendab Sengi installatsioon füüsiliselt Šveitsi sotsiloogi Lucius Burckhardti mõtet, et disain on nähtamatu ja tegeleb nähtamatuga, mis tähendab, et oluline on see, mis jääb objektide ja suhete vahele. Burckhardt leidis 1980. aastatel ühtlasi, et „disain peab avardama oma haaret ja hõlmama ka sotsiodisaini ehk probleemide lahendamisele suunatud mõtteviisi, mille aluseks on koordineeritud muudatused nii rollides kui ka objektides“.⁸ Seng on ise osalenud ühes vaikivas vestluses ja meenutab: „Mu esmane impulss oli, et Vastutus peab moodustama Vabaduse ümber suure ringi – otsekui puuri. Vestluse käigus mõistsin aga, et see peab toimima hoopis seestpoolt tasakaalustava skeletina. Võimalik, et oleksin selle peale tulnud ka mõtiskledes, aga siin kogesin seda füüsiliselt.“⁹

Nagu olete ehk nüüdseks mõistnud, ei püüa me lahendada mõnd avalikku probleemi, vaid hoopis õppida, kriipida pealispinda ning pakkuda katsetamis- ja uurimisvõimalust, et näha ning uurida mustreid meie endi igapäevaelu koreograafia kaudu. Vaikivate vestluste töötoad püüavad kehalise suhtluse abil tuua nähtavale meie sotsiomateriaalse loomisprotsessi. Vestlusprotsessi materiaalsus aitab meil teadvustada oma tegutsemisviise ja võimalik, et õppida midagi uut. „„Proua Dalloway“ õpetas meile, et miski võib sind tabada enne, kui sa sellest teadlikuks saad. Kui miski meid ikka ja jälle tabab [või kui me seda vestluse käigus etendame nagu installatsioonis], võib meie keha selle […] registreerida.“¹⁰ See on isiklik ja kollektiivne õpikogemus ning võimalus harjutada praeguse olukorra õõnestamist empaatia ja ühtsustunde kaudu, kasutades intuitiivset vaatlemist, puudutusi ja koos liikumist.

Sandra Nuut

Kasutatud kirjandus

Ahmed, Sara. Living a Feminist Life. Durham, London: Duke University Press, 2017.

Boelen, Jan. Nadine Both, Vera Sacchetti (koost.). Design as Learning. A School of Schools Reader. Amsterdam: Valiz.

Bratton, Benjamin H. „So Heavy Grasshoppers: Allochtonous Notes on Populism“ – Para-Platforms: On the Spatial Politics of Right-Wing Populism, Markus Misse, Zoë Ritts (koost.), lk 43. Berlin: Sternberg Press, 2018.

Burckhardt, Lucius. Design is Invisible. Basel; Birkhäuser Verlag GmbH, 2017.

Hall, Stuart. „Cultural Diversity“ – Courageous Citizens. How culture contributes to social change, Bas Lafleur, Wietske Maas, Susanne Mors (koost.), lk 29. Amsterdam: Valiz, 2018.

Keshavarz, Mahmoud and Shahram Khosravi. „The Magic of Borders“ – e-flux, https://www.e-flux.com/architecture/at-the-border/325755/the-magic-of-borders/.

Seng, Judith. „Acting Things“. Viimati külastatud: 19. märts 2021, http://www.judithseng.de/projects/acting-things/index.html.

Seng, Judith. E-kiri autorile, 29. märts 2021.

„Meditated Meaning“, Disegno, 15. mai 2019, https://www.disegnodaily.com/article/mediated-meaning.