Lend

Kujutlusvõime ei teki tühjast kohast, vaid vajab kütuseks tõeliselt mitmekülgset elu. Näiteks Ursula K. Le Guini romaanis „Pimeduse pahem käsi“ pole talveplaneet Getheni muidu kaugelearenenud tsivilisatsioon jõudnud lennumasina leiutamiseni. Seda väga lihtsal põhjusel: planeedil ei ela ühtki lindu. Krista Mölder on juba pikemat aega jäädvustanud linde, liblikaid ja lennukeid. Kipun seda impressionismi uimas seostama mingi modernistliku tehnoloogilise vaimustusega, lendama õppimise kui inimkonna suurima saavutusega, aga Möldri kohta see vist väga ei kehti. Oma loomingus otsib ta võimalusi, kuidas nähtavaks teha igas argipäevas peituv tiivustav jõud. Ole kerge, ole nagu lind! Mitte siis, vaid siin ja praegu! Lisaks kordustele on tal kombeks oma fotosid täiendada installatsiooni elementidega: videoprojektsioonide või kineetiliste objektidega. Siin vitriinis eksponeeritud erinevas seisukorras mudellennukid meenutavad nõela otsa torgatud liblikaid või sahtlisse kogutud linnunahku. Jah, kunagi nad lendasid, olid ehk isegi elus, aga nüüd on igaveseks liikumatutena purki püütud. Näib, et nad on esemeline võrdkuju fotodel ühtaegu seisvale ja liikuvale ajale.