Taevalaotus

Näitusele eelnenud aasta jooksul maalis Kristi Kongi 33 väikse mõõduga maali, mis kujutavad tema stuudioaknast avanevat vaadet. Mõni kuu maalis ta rohkem, mõni vähem, maikuu jäi millegipärast üldse vahele. Kuigi lünklik, moodustub sellest omamoodi kalender, mis jäädvustab taeva värvi vaheldumist ühe aasta jooksul. Lünklikuks jääks see ka parima tahtmise juures, sest taevas ei muutu ju kuude või päevade, vaid sekundite jooksul.

Maaliinstallatsioon „Värv on valguse väljamõeldis“ on see üks koht sellel näitusel, kus Kongi on saanud endale omaselt maaliga üle võtta pea kogu ruumi. Nagu juba mainitud, on ta tagasiteel äärmisest abstraktsioonist kujutamiseni. Otsides sellel teekonnal kohtumispunkte või täituvaid ringe, meenub mulle tema installatsioon Kunstihoones 2014. aasta lõpus toimunud näitusel „Võimatu minna, kindlasti minna“, mis samuti kasvas välja tema stuudiokogemusest. Muidugi, tookord ei asunud tema ateljee Kunstihoones, aga praegu töötab ta täpselt siinse näitusesaali kohal. Siit aknast välja vaadates näeme seda sama vaadet, mida kujutavad maalid seinal. Neis maalides peegeldub ehk kõige selgemalt impressionistlik sisse-välja jätmise mäng nii värvide kui ka kadreeringu mõttes. Eks ole need viimaseni vähendatud vanalinna hooned ja ateljeeakende raamid-paled, mis iga maali taevasiilu ümbritsevad. Aga neis on veel midagi üllatavat: värvid on Kristi Kongi kohta üllatavalt mahedad, jõudes ehk kõige lähemale Krista Möldri, selle igavese videviku sõbra, hallisegusele paletile.