Aeg

Roland Barthes on kirjutanud fotodes talletatud aja vastuolulisusest: me näeme neis alati ühtaegu seda, mis on alles toimumas, ja seda, mis on juba ammu olnud. Foto küll peatab aja, aga muutub ise alati ajas edasi. Ühelt poolt füüsiliselt, see hääbub ja kulub, teiselt poolt muudavad foto jäädvustamisele järgnenud sündmused seda, kuidas me fotot vaatame. Midagi selles mõttekäigus resoneerub ka Krista Möldri teostega. Tema loomingus näib aeg olevat aeglustatud äärmise piirini. Seda aeglust rõhutavad vahel lausa mitu näitust kestvad teemade ja motiivide kordumised. Möldri sõnul tähistab see kordumine teravdatud kohalolu, kõige paremas tähenduses argielu paratamatust. Kõik käib alati ringiratast, igale lõpule järgneb uus algus.

Kristi Kongi vaatab sellel näitusel samadele mälestustele mitu korda tagasi. Tema päevikukannete põhjal loodud teosed on valminud igaüks eri ajal, mistõttu on need üksteisest üsna erinevad. See on loomulik, et mida aeg edasi, seda rohkem meie mälestused muutuvad. Iga meenutamisega kirjutame neid üle, suurendame ja vähendame erinevate aspektide rolli möödunus. Lisaks sellele, et iga teos räägib seigast Kongi minevikus, kõneleb see sellest, kuidas ta loomise hetkel mälestusele tagasi mõtles. Üleüldse on maalikunstniku suhtes ajaga midagi imetlusväärset. Muidugi ei piirdu ka fotokunstniku töö ainult filmi säritamisega, aga maalides ootab kunstnik vahel sõna otseses mõttes värvi kuivamist, enne kui saab tööga jätkata.

Aeg