Meie issi on jahimees

Siniste maalingutega Delfti dekoratiivkeraamikast inspireeritud akvarellisari kujutab väikekodanlike maastike või olustikustseenide asemel pilte ühe perekonna kummalisest peitusemängust. Näeme jahimeheks riietatud isa oma lapsi ja abikaasat mööda korterit taga ajamas ning eri moel ähvardamas. Pilte saadab poja perspektiivist kirjutatud luuletus, mis kujutab isa mitte vägivaldsena, nagu piltide järgi arvata võiks, vaid erilise ja imetlusväärse kujuna.

Marko Mäetammele on omane kujutada argielu ja -suhteid kompromissitult groteskselt. Ausalt öeldes kahvatub „Meie issi on jahimees“ tema mitmete teisete teoste kõrval ja mõjub võrdluses lausa süütu või mängulisena. Nii nagu on muutumas ühiskondlik arusaam perekonnast, on muutumas ka Mäetamme teoste vastuvõtt. On neid, kes näevad tema loomingut mitte maskuliinsuse kriitikana, vaid hoopis misogüüniat ja šovinismi propageerivatena. Sellest vaatepunktist langeb Mäetamm ilmselt samasse patta Jordan Petersoni, Andrew Tate’i, või miks mitte Varro Vooglaiuga. Aga Marko usub, et isafiguur, keda tema töödes näeme, on juba ajalukku määratud. Paraku lasub selle ajaloolise patriarhi kummitus meeste ja kogu ühiskonna kohal siiamaani. 

Ma ei usu, et peab või üldse saab süüdi olla mees olemises, aga iga inimene vastutab üksi enda, ka endasse vitsaga istutatud viha eest. Kuigi viimastel aastatel on Eesti avalikkuses aina rohkem räägitud koduvägivallast ja soolisest ebavõrdsusest, on need ikka tabuteemad. Nii on ka Mäetamme loomingus alati oht, et „see on naljakas, sest see on tõsi“, aga mingit tõsisemat arutelu, enesepeegeldust ega äratundmist ei järgne. Siiski on väljaütlemine väärtuslik, sest kummitust kujutamata ja kõnetamata temast lahti ei saa.