Kuraatori eessõna

Paarkümmend aastat pärast seda, kui Jacques Derrida kirjeldas silmitsi seismist oma kassiga, sõitsin mina Muhumaal puhkusel olles sõpradega üle taastatud loopealsete mere suunas. Kordamööda hüppas keegi meist autost välja, et avada-sulgeda teele jäävaid karjaväravaid. Viimase värava ees seisis suur lehmakari, mis meie lähenedes aegamööda eemalduma hakkas. Lõpuks olid oma teed läinud kõik peale paari jonnaka lehma. Üks neist pikutas värava ees maas, teised seisid tema ümber justkui auvalves – ja nad kõik passisid meiega läbi tuuleklaasi tõtt. 

Duši alt tulnud Derrida tundis kassi vaadates, et nagu tema vaatab kassi, nõnda vaatab too teda vastu. Mina vaatasin lehmadele kordamööda silma ja taipasin, et mul pole aimugi, kuidas nende ilusate ja teadlike olenditega suhelda. Olin küll lapsena näinud, kuidas lehmi mööda külateid koju karjatati, aga polnud seda ise kunagi teinud. Istusin seal autos, seljas vanaisa vana särk, ja mõtlesin piinlikkusega, et olen ilma teadmistest, mis mõni põlvkond enne mind olid täiesti tavalised. Lõpuks ajas pikutaja end püsti ja läks longates oma teed, saatjad tema järel. Auvahtkond oli lihtsalt kannatlikult oodanud, kuni vigastatud karjaliige tõusmiseks jõudu kogus. 

Juba mõnda aega olen järjepidevalt töötanud näituste kallal, mis ühel või teisel moel käsitlevad nüüdisühiskonna valupunkte ja kitsaskohti ning püüavad natukenegi lahti sõlmida igikestvate üleilmsete kriiside pundart, et sellest saaks viivuks läbi paista mõni helge lootuskiir. Selle aja jooksul olen tundnud sügavat kannatamatust kunsti mõõtmatult aeglase mõju pärast, kliimavõitleja ärevat üksindust ja äganud peaaegu murdumiseni nii lapsevanema kui ka kodanikuna lõputuna näiva hooletöö koorma all. 

Aga olen viimastel aastatel ka kogenud, kuidas teatava valuläve ületamine äratab ühiskonnas kaastunde ja ärgitab vaat et igaüht ligimest abistama. Kuid miks on vaja pandeemiat või sõda, et tunneksime naabris ära inimese? Kuidas saaksime teineteist leida varem, mitte reageerida alles tagantjärele, kui kahju on juba sündinud? 

Filosoofias oleme jõudnud taipamiseni, et nii nagu olen olemas mina, on iseomasel moel olemas ka teine elusolend või ese. Ometi käivad sellised mõtted ühiskonnast ees, ja vahel näib, et pigem liigume üksteise mõistmisest üha kaugemale. Ka Eestis, mis on kolme taasiseseisva kümnendi jooksul suurte sammudega liikunud võrdsema ja vabama ühiskonna suunas, on päevakorral keerulised ning vastakaid arvamusi tekitavad küsimused. Need Eesti elanikud, kes ise lõimumiseks soovi ei näita, kaugenevad üksteisest, mille üks tunnistaja on pealinnas Euroopa mõistes rekordkiirusel suurenev segregatsioon. Hirmu ja pahameelt tekitavad migratsioon, julgeolek ja toimetulek, looduskeskkonna häving ning muutuvad traditsioonid.

Just praegu on Eesti ühiskond mitme murrangulise protsessi keskel: käima on lükatud kümnendeid veninud haridusreform ning hiljuti kehtestati riigikogu poolt paljude eestimaalaste poolt oodatud abieluvõrdsus. Aga on neid, kelles need eelduslikult ühiskonda tugevdavad ja parendavad muudatused põhjustavad hoopis vastumeelsust ja ohutunnet. Seda hirmu kasutavad enda huvides edukalt ära paremäärmuslikud liikumised. 

Bruno Latour nimetab selle konservatiivse revolutsiooni põhjuseks üleilmastumise moondumist kultuurilist paljusust võimendavast hoopis kitsendavaks ja elurikkust õgivaks protsessiks. Kohalik ei tahagi saada globaalseks, kui peab selle nimel loobuma paljust eriomasest. Kui siia lisada tänapäevale omane sihitus ja seniste suurte narratiivide luhtumine, ei ole imestada, et ühiskond, mis valutab mitmelt poolt, läheb kaitsesse. Kuid elusolendite ja kultuuride võrgustumine on tõsiasi, varasemad jäigad rahvuslikud narratiivid peavad ühel või teisel moel ruumi tegema neis seni esindamata seisukohtadele. Latour pakub uueks poliitiliseks subjektiks „maalane“, mida mõistan kõiki olendeid ja esemeid hõlmavana. Aga kuidas saada empaatiliseks ja hoolivaks maalaseks?

Olla subjekt, tähendab olla ühtaegu vaba ja vallutatud. Maggie Nelson ütleb, et küsimus ei ole selles, kas oleme omavahel läbi põimunud, vaid kuidas me selle põimitusega läbi räägime, rinda pistame ja tantsime. Paranoia, meeleheide ja pidev valvelolek piiravad inimkonna võimalusi nii oleviku kui ka tuleviku nimel midagi ette võtta. Vaja on uusi tunnetamisvõtteid ja teadmist, et ka teised olemise viisid on võimalikud. Ja mitte ainult mingis ebakindlas revolutsioonilises tulevikus või idealiseeritud minevikus, vaid just siin ja praegu. 

Parasjagu kehtivatesse normidesse enesekujulise augu uuristamine on üldinimlik katsumus. Kuidas saaksime mustvalgetesse vastasseisudesse tuua halli ruumi? Kuidas need uued tunnetamisvõtted ja teadmised üles leida? Kas ühes riigis, mille ajalugu hõlmab kannatuste, represseerimiste ja tasalülitamiste lugusid, millele on omakorda üles ehitatud kogu rahvuslik identiteet, võiks leiduda emotsionaalset intelligentsust, et mitte ainult märgata raskusi enda ümber, vaid neile ka kaasa tunda?

Ma põlesin sellisest hoolivast utoopiast unistades läbi, aga tasahaaval korjasin ennast jälle kokku, tutvudes kunstiteoste ja kunstnikega, kes isiklikust kogemusest lähtuvalt heidavad valgust, et mitte öelda lootuskiiri, kogemustele ja küsimustele, mis alati ei saa väärilist tähelepanu ei saa, või mida peetakse lausa tabuliseks. Kokku kutsutud kunstnike teosed suhestuvad Kunstihoone asukohaga Lasnamäel, käsitledes suhteid, hoolitsust, sotsiaalseid rolle ja vastutust, keelt ja rahvust, haavatavust ja vägivalda. Konkreetseid vastuseid tõstatatud küsimustele veel ei ole, aga need ühises väärtusruumis hõljuvad teosed osutavad, et teineteise mõistmiseks ja edasi liikumiseks vajalikud teadmised on käeulatuses. 

Mulle tundub, et üks suuremaid valikuid elus seisneb selles, mida meile antud ajaga ette võtta. Tõeline hoolitsus vajab pühendumust, aga ma ei ole kindel, et kogemuse sügavusel on palju pistmist selle kestusega. Ka põgusaks silmapilguks teisega kohtumine võib kontideni raputada. Kui murekohad on üles leitud, on ehk võimalik vastu seista jõududele, mis väärtuslikku tähelepanu kaaperdada soovivad? Kas või viivuks teineteist hellalt hoides.