Olen liiga kurb, et sulle öelda

Näituse juhatab sisse Bas Jan Aderi mustvalge tummfilm „Olen liiga kurb, et sulle öelda“, kus näeme kunstnikku nutmas. Nagu pealkirigi viitab, ei avalikustanud Ader oma kurbuse põhjust mitte kunagi mitte kellelegi. Ühelt poolt on tegemist väga intiimse tööga, meil õnnestub näha emotsionaalset reaktsiooni, mida tavaliselt varjatakse, iseäranis teevad seda mehed. Siiski on teada, et Ader kutsus oma nutu esile just filmimise jaoks. Kas on see nutt siis siiras? 

Mis tundeid tekitab meis see, et nutja on mees? Lääne ühiskonnas peetakse üheks põhiliseks mehelikuks omaduseks tugevust, sestap võiks teost oma aja ja teise laine feminismi kontekstis mõista mehelikkust ja sellega seotud stereotüüpe nii-öelda seespidiselt murdvana. Aga kuidas vaataksime videot, kui nutja oleks naine? Kas nutt mõjuks meile ühtaegu heroilise, haavatava ja pehmena või hoopis hüsteerilisena? Ma ei usu, et ükski neist vastustest esindaks täit tõtt Aderi ja tema kurbuse kohta. 

See, kuivõrd mehelikkus ja naiselikkus on bioloogiliselt ette määratud, tekitab palju kõneainet. Küll aga on selge, et suures osas on soostereotüüpid sotsiaalselt kujundatud. Roll ja identiteet, mille keegi endale ühiskonnas on valinud, ei pruugi meile öelda midagi selle kohta, mis toimub tema sees.