Kas ma tohin siin kasvada

Sattusin kord vanu ajalehti lugedes artiklile, mis kajastas Narva ja Sillamäe 1993. aasta referendumeid, mille eesmärk oli nimetatud omavalitsustes kehtestada autonoomia. Riigikohus kuulutas referendumi õigustühiseks ja tagantjärele võib ainult oletada, kui napilt õnnestus noorel vabariigil ära hoida Transnistria-sarnase vaidlusaluse territooriumi tekkimine. 

Leitud artikkel osutas, et Eesti venekeelse elanikkonna vaade puudub minu ajalooharidusest täielikult. Kõik teavad lugu, kuidas kolm Balti riiki end kätest kinni hoides vabaks laulsid, aga sellest sillerdavast narratiivist on välja lülitatud siin elavate teistest rahvustest inimeste vaatepunktid. Arvestades, et eri päritolu venekeelsed elanikud moodustavad umbes kolmandiku Eesti elanikest, on selge, et praegune riiklik-rahvuslik narratiiv on kitsas ega hõlma kõiki, kes seda paika oma koduks peavad.

Videoteoses „Kas ma tohin siin kasvada?“ liigub Sandra Kosorotova mööda Lasnamäge ja Piritat eraldavat pangapealset ning põimib kolmekeelses mina-vormis jutustuses oma päritolu invasiivseks võõrliigiks tunnistatud hariliku tõlkja ehk Rakvere raipe omaga. Kosorotova alustab küll siinsest kontekstist, aga lõpuks kõneleb liikide suhetest kõige laiemas mõttes. See, kuidas inimene kategoriseerib taimi ühelt poolt kasulikeks ja teiselt poolt soovimatuteks umbrohtudeks, peegeldab sõnavara, millega üks ühiskonnagrupp teistest madalamale asetatakse. Nii nagu üks taim ei vali, kus võrsuda, ega tea, et on juhtumisi umbrohi, ei vali ka ükski inimene paika, kus ta sünnib. Mida agressiivsemalt Rakvere raipe vastu võidelda, seda jõulisemalt ta vohab. On aeg mitmekesistada paikade lugusid, et neis kõlaksid kooris kõigi taimede, inimeste ja teiste loomade hääled.