Pehmed jooned, teravad varjud

Elīna Vītola on mõnda aega ajanud teises maailmasõjas kaduma läinud vanaonu, maalikunstnik Herbert Roman Leja jälgi. Tasapisi kogub Elīna arhiivides ja internetikogukondades tuhnides ning seni tundmatute sugulastega ühendust võttes infokillukesi kunstnikust sugulase kohta, lootes leida ka mõnd tema maali. Ta on kuulnud (ehkki kindlaid tõendeid tal selle kohta pole), et vanaonu kaotas lahingus käe ja jala ning jõudis lõpuks Saksamaa ja Belgia filtreerimislaagrite kaudu Inglismaale, kus elas vähemalt mõnda aega hoolekandeasutuses. Palju on veel teadmata, näiteks, kas ta jätkas maalimist ka pärast sõja lõppu.

Ühiskonnas usaldame hooletöö sageli asutustele, suurematele kollektiividele. Selliste asutustena võiks mõista riiki kui niisugust, hooldekodusid, aga ka näitusemaju, millel lasub ootus oma programmis osalevaid kunstnikke hoolikalt võõrustada. Kunstihoones töötamise ajal olen tundnud, kui keeruline võib olla leida külaliskunstnike soovide ja ootuste, asutuse võimaluste ning oma isikliku heaolu tasakaalupunkt. 

Maalikunsti õppinud Elīna Vītola tunneb oma loomingus huvi ka kunstitraditsioonide, kunstimaailma toimimise ja kunstnike heaolu vastu. Inspireerituna vanaonu elukutsest, pöörab ta seekord tähelepanu Kunstihoonele kui suuri ootusi ja lootusi kandvale anumale. Siin-seal võib märgata tema õrnu dekoratiivseid puututusi ajutise paviljoni seintel.