Kuraatori eessõna

Haavatav jäljend: kehastumine

Mari Männa ja Maria Eriksoni ühisnäitus „Haavatav jäljend“ lähtub kunstniku töömaterjalist kui aktiivsest osalisest. Haprus ja õrnus saavad siin tugevuseks: vorm sünnib pragunemisest ja murdumisest. Deformatsioon ja jälje tekkimine ei ole kõrvalekalle ega ebaõnnestumine, vaid protsess, mille kaudu keha mäletab, muutub ja kujundab omaenda rütmi. See eeldab hoolt.

Männa ja Eriksoni loomingus on kesksed tunnetuslikud oskused: kuulamine, jälgimine ja reageerimine. Männa toob ruumi kosmilise koorumise loogika: kesta ja organismi sünni, kus vana peab lagunema, et uus saaks ilmuda nagu nahka ajav uss, muinaseestlaste tootemloom. Maailm sünnib lagunemisest ja ülemineku seisunditest, kus elu pole veel oma lõplikku vormi leidnud. Erikson liigub vastassuunas ja alustab haavast, negatiivist ja kraapest – hetkest, kui pind avatakse ja on seega sunnitud mäletama. Nende dialoogis muutuvad nii skulptuuri kui ka graafika abivahendid keskseks mõtteviisiks. Mother mold’i ja matriitsi mõisted omandavad ökofeministliku tähenduse: õõnsus, tühimik ja emavorm kujunevad ruumiks, kus elu saab kuju haavatavuse kaudu.

Tuginedes tumeda ökoloogia mõtteviisile ja mütoloogilistele transformatsioonikujutelmadele, käsitleb näitus viljakust eksistentsiaalse võimena, suutlikkusena jääda vastuvõtlikuks, muutuda ja püsida ebakindluses.

Kummalgi ei ole vorm lõpptulemus, vaid ajutine seisund: midagi on alles kujunemas. Kunstnikud töötavad ümberkujunemisega, millel on kaks avaldumisvormi: üks avab maailma ajastuteüleses massiivsuses, teine mikroprotsesside ja puudutuse teravuses. See liikumine on korraga kosmiline ja intiimne, geoloogiline ja kehaline, moodustades ühe ja sama kosmilise mehhanismi, koorumise ja haava telje.

Seda pingevälja kahe kunstniku vahel ei saa lahutada laiemast maailmapildist. Meie kaasaegne maailm toimib läbinisti haavatavuse kaudu. Ellujäämine ei ole enam garanteeritud ühelegi olendile ega süsteemile. Teadusfilosoofia, ökoloogiast lähtuv kriitika ja posthumanistlik mõtlemine on nihutanud arusaama maailmast kui stabiilsest ja arusaadavast lavast kihiliseks, ajaliselt ebaühtlaseks ja pidevalt muunduvaks protsessiks. Maailm ei ole enam kindel pinnas. See on eluvormide põimunud võrgustik, milles inimene ei ole enesestmõistetav kese, vaid üks ajutine kooslus teiste seas. Männa ja Eriksoni teosed kujutavad seda paradigmanihet praktikas: nende ühine omailm on kui pidev sündmus, mille sisemus kihistub.

Inimkesksest mõtlemisest eemaldudes ei ole haav mitte vigastus, vaid loov kokkupuutehetk, kus aine, keha ja maailm kohtuvad ning annavad üksteisele uue kuju ja tähenduse. „Haavatav jäljend“ ei käsitle lagunemist kui kaotust, vaid kui tingimust, mille kaudu maailm saab end pidevalt vormida.

Müüt kui ellujäämisoskus

Mari Männa loomingus toimivad maailmamuna ja maaema konstruktsiooniprintsiibina: maailm on korraga suur nagu tähistaevas, ent siiski väike nagu tema koda. Looduskultuuri maailmas on inimene väiksem puudest, lindudest, samblikest, ta vaatab maailma hämmeldunud imetlusega. Jah, see on vaid üks kujuteldav tulevik, kuid selline, kus võiksime jõuda sümbiotseeni, hoole ja läbipõimumise ajastusse, kus liikide suhted rõhutavad kooselamist ja toetavad vastastikust sõltuvust. Nendes kujutlustes ilmuvad hübriidsed mütoloogilised eluvormid, mis on inimjärgsed ning ületavad kehalise aine ja liigi piire.

Soome-ugri ja eelkristlikust maailmatunnetusest lähtudes avaneb maailm pidevalt taastootva ja tsüklilisena. Elu kulgeb ringkäiguna, kus tugev koorik, mis väliselt ei reeda selle all toimuvat, toimib kui hingetõmbepaus, kaitsev kiht, mille varjus käib vilgas ja nähtamatu enesemääramise töö. Saaremaalt pärit kunstniku jaoks põimuvad maagiline looduskäsitlus ning ligipääs põlisele ja päritud omajuursele kultuurile tänapäeva mõtestamisega. Nii kohtuvad tema loomingus igavene ja ajutine, lakkamatu liikumine ja näiline tardumine. Uurali ja soome-ugri müütides esinev maailmamuna arhetüüp seostub jõustavate rituaalidega, kus koorumine tähistab üleminekut ühest seisundist teise ning iga lõpp kannab endas uut algust. Sellest lähtub müütiline maailmapilt, mis käsitleb loodust pühadusena ja annab edasi loodusest õpitud ürgset elutarkust. See teadmine ankurdatakse Männa loomingus käsitöölisesse ja aeglasesse teoste valmimisprotsessi.

Mähkinud oma kujundid aimatavatesse mütoloogilistesse narratiividesse, kasutab skulptor betoonivalu ja modelleerimistehnikaid. Valgel pinnal ilmuvad üksikud pehmed üleminekud pastelseteks detailideks, kuid üldmuljes on vormid õõv-ilusad, tahumatud ja detailirohked, mõjudes samal ajal rõkkavalt intensiivselt ning elusalt. Märkame jõulist vaadet ja otsekohesust nii looduse kujutamises kui ka mõtlemises, mis toetub ühele kesksele arusaamale: müüdile. Männa loomingus kohtab teadjanaist, justkui võtaks kunstnik enda kätte väe ja saatuse kujundamise, lastes sellest sündida kammitsemata unenäolisel kohalolul.

Männa vormid ei vaata tagasi minevikku ega püüa taastada kadunud maailmu. Nende vormimine on kunstniku jaoks tähendusloome protsess: tema vormid kui füüsilised märgid on sündinud ühisteadvuses eksisteerivate müütide kaudu, mis kannavad olulist hingelist fooni meie elus, eriti kriisiajal. Tema teosed mõjuvad nagu arheoloogilised tulevikuleiud. Skulptuurides põimuvad eelajalooline mütoloogia ja oletuslik tulevik. See kohtumine ei ole sirgjooneline, vaid ajaliselt nihkes: minevik ja tulevik suruvad end teineteise sisse. Nii kutsuvad teosed vaatajat mõtlema geoloogilises ajas: aeglaselt, kihiti ja väljaspool inimliku eluea mõõtu.

Haav on algtingimus, hool on ajastrateegia

Maria Eriksoni käsitluse keskmes ei ole kujutis, vaid kontakt. Tema looming ei küsi, mida kujutada, vaid kuidas miski üldse saab nähtavaks. Graafikast lähtuv mõtlemine nihkub trükiplaadilt kehalisele ja geoloogilisele tasandile: pind ei ole enam neutraalne alus, vaid vastupanu osutav ja mäletav keha. Haav ei tähista Eriksoni töödes katkestust või vigastust, vaid algtingimust, mille kaudu kujutis, vorm või jälg saab tekkida. Alles siis, kui pind on avatud, kraabitud, eemaldatud või lõhestatud, on võimalik, et midagi jääb püsima.

Eriksoni mõtlemine on kujunenud pikaajalise graafikapraktika kaudu, kus meedium ise on olnud pidev küsimus, mitte enesestmõistetav raam. Graafikaõpingud ja töötamine trükimestrina tõid kaasa süvenemise tehnilistesse protsessidesse, kuid samal ajal ka rahulolematuse kujutisekeskse loogikaga. Küsimus ei olnud enam selles, kuidas pilti paremini trükkida, vaid mida tähendab üldse trükkimine kui kehaline ja materiaalne tegevus. Sellest nihkest alates hakkas Erikson huvi tundma graafika piirialade vastu: hetked, kus trükipind, sideaine ja kandja ei toimi ootuspäraselt, vaid hakkavad käituma omaenda loogika järgi. Graafika ei olnud talle enam pelgalt paberile kantud kujutis, vaid ajastatud väli, kus töö, ootus, hool ja ebaõnnestumine muutuvad vormi lahutamatuks osaks.

See haakub empreinte’i mõistega Georges Didi-Hubermani käsitluses, kus jäljend ei ole representatsioon, vaid keha ja pinna kontakti tulemus. Jälg ei kujuta, vaid tekib surve, puudutuse ja eemaldumise kaudu.

Kontakt on Eriksoni töödes mehaanilisele lisaks ka ajaline ja eetiline. Ained, mida ta kasutab – kummiaraabik, marli, mesi, kivi – on aeglased ja kehalised ega allu kiirele vormistamisele. Need nõuavad kohalolu, hoolt ja ootamist. Graafika on tema jaoks tehnilise vahendi asemel hoiak, kus töö ei ole valmis objekt, vaid kestmise olukord.

Hool on Eriksoni loomingus praktiline tingimus. Hooletöö ei tähenda siin pehmust ega lohutust, vaid pidevat tähelepanu materjali seisunditele: kuivamisele, pragunemisele, vajumisele ja tahenemisele. Kui midagi jäetakse tegemata, jääb alles vaid trükitav pind; kui sekkumine on liiga jõuline, kaob materjali oma tahe. Eriksoni töö toimub selles pingeväljas, kus kunstnik ei valitse oma subjekti üle, vaid töötab sellele kaasa. Selline koosluslik vaatenurk asetab tema loomingu ökofeministlikku raamistikku, kus tootmise ja kontrolli asemel on keskmes vastuvõtlikkus, hool ja aeglane vastupanu.

Sellest vaatepunktist avaneb viljakus Eriksoni loomingus mitte bioloogilise ega reproduktiivse kategooriana, vaid vastuvõtlikkusena muutumisele. Sulgumise asemel haav armistub, täitumise asemel jääb vorm osaliselt õõnsaks, mälu ei saa fikseerida, see kihistub. Eriksoni töö ei paku lunastust ega tervenemise narratiivi, vaid kutsub aeglustuma ja viibima selles vahepealses seisundis, kus maailm ei ole veel lõpuni kokku pandud. Õrn jäljend ei tähista siin nõrkust, vaid võimalust, et midagi saab kesta täielikult kivistumata.

Jäljendi eetika 

Männa tegeleb omajuurse soome-ugri tsüklilise kosmoloogiarituaali, lagunemise ja taassünni motiividega, Erikson aga asetab selle kõrvale teise liini: kivi kui mälu, kivistumise kui kaitse ja armi kui säilitamise. Nende kahe koosmõjus kujuneb näitus ühiseks maailmamudeliks, kus viljakus tähendab vastuvõtlikkust ja muutumisvõimet. „Haavatav jäljend“ asetab vaataja olukorda, kus haprus ja õrnus saab elususe tõendiks ning jälg – arm, pragu, fragment – kannab edasi kehamälu.

Näituse pinge tekib aja- ja kehakäsitusest. Tulevik avaneb kihilisena ja erineva kiirusega: kord tardudes, siis aeglasena koore all kasvades, kord plahvatuslikuna haavudes ja koorudes. Kas suudame taluda protsesse, mille tulemust ette ei tea? Sellest kujuneb hapruse ja õrnuse eetika: valmisolek lubada maailmal olla poolik, lasta materjalil vastata ning kehal mitte toimida tootena, vaid ajaloo kandjana.