Koorikud

Platool seisavad kaks suurvormi, mis kujutavad üle-elusuuruses munakoorikuid. Samuti võib neid vaadata kui organismi, mille kivistunud kest kaitseb tema sisemust. Koorte sees on munad, mis vormi poolest meenutavad aju või Kreeka pähklit. Vana ja uus ei ole siin selgelt eristunud: koor mis varem toimis kaitsekihina, on muutunud ülemineku märgiks. Ilmaletulek ei ole järsk ega lõplik, vaid kulgeb aeglaselt, kesta murenedes.

Männa ilmaruum viib vaataja seisundisse enne nimetusi, kui elu ja hing on alles kujunemas. Fossiilid näivad olevat kivistunud hetkel, kui liik ei olnud end veel määratlenud – justkui peatatud sündmus, mis jääb avatuks muutusele ja teistsugususele.

Teos toetub soomeugrilistele loomismüütidele, milles maailm sünnib koorudes. Algmeres pesapaika otsiv veelind ja munast lahti rulluv maailm loovad kujutluse kihilisest ja pidevalt muunduvast algusest. See ei ole mineviku taastamine, vaid aeglane maailmateke, mis jätkub ka olevikus. Vormid mõjuvad ühtaegu arhailiste ja tulevikulistena: mitte valmis kujunditena, vaid sündmustena, mis alles otsivad oma kuju.