Naeratusetekitaja

„Naeratusetekitaja“ uurib mittemateriaalseid liikumapanevaid jõude ja nende rolli nii virtuaalses kui ka päris maailmas.

Naeratus, komistus, tõmblus ja valugrimass toovad esile sisemise muutlikkuse, millel on kehastudes äratuntav tähendus. Teose lähtekoht ja väljendusvahend on abstraktsed andmed: valguse ja värviandmete põhjal analüüsitud pildid ning ruumiliste parameetrite järgi liikumine äratavad staatilise ellu ja muudavad liikuvale pildile üle kantud andmed loetavaks.

„Naeratusetekitaja“ tegelaskujudel on sama keha, kuid andmed, mida nad neelavad, muudavad nad erinevaks. Sellega muutuvad nad kollektiivse liigutustekogumi väljenduseks. Siiski on nad enamat kui teise inimese tegevuse peegeldajad, sest teise keha sama žest annab edasi midagi hoopis muud. Seda silmas pidades on animatsioon jagatud kolmeks osaks: „Projektsioon“, „Kaasamine“ ja „Sarnasused“. Tsüklilise struktuurina algab see sarnase tegelase ilmumisega üha uuesti.

Teos on inspireeritud erinevatest mõistatuslikest somaatiliste sümptomite puhangutest, mis hõlmavad ja läbivad paljusid kehasid alates 1518. aasta „tantsukatkust“ kuni 2012. aasta „tõmblevate teismelisteni“ New Yorgi osariigi väikelinnas Le Roys. Need näited viitavad sellele, et meis ei ole sõltumatut ruumi ning ühe inimese „haigus“ võib peegelduda teise närvisüsteemis. Selle teeb võimalikuks kollektiiv ja selle keskmes on suhtlussoov. Kehas on pinge, mida on vaja väljendada, ärgitades selle käigus ka teisi.