Christina ohverdus

Zody Burke’i loomingu alus on Ameerika massikultuuri ideaalid ja kinnisideed. Püüdes uurida ohtu, mis kaasneb sellega, kui (rahvuslikud) mütoloogiad muutuvad liiga tugevaks ja moonduvad revanšismiks, kasutab ta katkestushetki, et heita pilk nn Ameerika eksperimendi alusstruktuurile, mis on kurblik, täis kapitalismi ja kolonialismi püsivaid haavu ning vajumas ainulaadsesse mälukaotusse unustuse hõlma. Nagu kõikjale mujale, ulatuvad Ameerika hiliskapitalismi pikad käed ka Eestisse.

Hiljuti tellimustööna valminud installatsiooni jaoks ammutas Burke inspiratsiooni Andrew Wyethi maalist „Christina maailm“ (1948), mis kujutab murul roomavat naist, kes vaatab talumaja poole künkatipul, ja Andrei Tarkovski viimase filmi „Ohverdus“ (1986) stseenist, mis kujutab peategelase naist lombis istumas ning silmitsemas leekides kodumaja. Wyeth ja Tarkovski olid kaasaegsed, kes – üks Ameerikas ja teine Nõukogude Liidus – tegelesid sarnaste teemade ja ikonograafiaga, kuid pole tõendeid, et nad omavahel kokku puutusid.

Teose esiplaanil on kauboitüdruk, kellest on saanud Burke’i ikonograafilise panteoni liige. Groteskset, karikatuurselt seksualiseeritud ja metsikuna mõjuvat teksarõivastes kuju võiks pidada kunstniku enda pilkavaks, kuid siiraks paroodiaks, ühiskonna pettekujutelmadesse mähkunud kehaks. Kõverdatud kogu küünitab talumaja suunas, igatsedes midagi, mis jääb kättesaamatuks.