Kuraatori eessõna

TEHNOLOOGIAST TRANSIS

Transiseisundis võivad inimesed kogeda taju, tunnete ja tujude muutumist. Sageli on selle nähtuse põhjus tähelepanu intensiivne keskendamine. Seda võib käsitleda kui viisi, kuidas mõistus selekteerib teavet, et tõhusamalt rakenda alakasutatud vahendeid.

Transsi saab siseneda või seda esile kutsuda erinevalt, sellesse võib siseneda vabatahtlikult või tahtmatult ning seda saab kogeda nii üksi kui ka teistega koos. Transist tuleks rääkida mitmuses, sest nn argiteadvusest märgatavalt erinevaid muutunud teadvuse seisundeid on rohkem kui üks.

Seitsmendat korda toimuva kaasaegse kunsti biennaali Tallinna Fotokuu peanäituse „Transs“ kontekstis seostub transs kõrgendatud tähelepanuga vaatamise seisundiga – sellisega, mis piirneb sõltuvusega. Tänapäeval pakutakse sellist vaatamisviisi kõige sagedamini ekraanide vahendusel. Ekraane leidub kõikjal ja nende peibutav helendus on nii igapäevane, et kui need kaoksid, võib inimesel tekkida täieliku eraldatuse tunne.

Näitus kui meedium

Näitus „Transs“ vaatleb ühelt poolt tehnoloogiaga seotuse võlu ja kütkestavust, teiselt poolt aga kiire arengu süngemat poolt. Üleminek fotograafiliselt kujutistelt interaktiivsetele ekraanidele ja nende tihe läbipõimumine on üks olulisemaid ning inimese reaalsustaju tasakaalu hävitavamaid muutusi.

Kõike läbiv meediareaalsus on selges suguluses kaasaegse kunstiga. Nii mõnigi kunstnik ammutab oma loomingu ainest mitte üksnes meedias ringlevast teabest, retoorikast ja esteetikast, vaid ka selle varjatud taustamehhanismidest. Oma muutlikkuses, avatuses ja laiaulatuslikkuses võib kaasaegne kunst pakkuda soodsa pinnase filosoofilisteks aruteludeks meedia üle. Mõlema traditsiooni teoreetilised küsimused on tihedalt seotud mitte ainult tänapäevaga, vaid ka aja mõiste paindliku ja sujuva uurimisega.

Seda kunstinäitust võib käsitleda kui meediumit ehk platvormi, mis pakub alternatiivseid suhtlus- ja infoedastusviise. Nõnda võib näitus mõjuda mehaaniliselt, ent see on meedia määratlemisel tüüpiline probleem. Meediat peetakse sageli masinaks või tööriistaks, näiteks arvutiks, televiisoriks või raadioks. Siiski võib seda mõista palju laiemalt. Näitus kui meedium ei ole pelgalt intellektuaalne akt, vaid rõhutab ka emotsionaalse ja vistseraalse intelligentsuse laia spektrit. Aju ei ole inimkehas ainus juhtimiskeskus.

Selline meediafilosoofiline mõtlemine ei püsi kindlate kategooriate raamides, vaid võrsub nende servades ja vahel. See ei jää üksikisiku püüdluseks või eneseväljenduseks, vaid vohab äärealadel ning seab alatasa kahtluse alla mitte ainult valitud huvi- ja murevaldkonnad, vaid isegi mõtlemise kui intellektuaalse akti. Seega kulgeb meediafilosoofiline mõtlemine pigem risti-rästi või siksakitades läbi traditsioonide, teadusharude ja mõttevormide.

Häiringupotentsiaal

Näitusel osalevad kunstnikud neelavad, häkivad ja vormindavad ümber tavapäraseid (audio)visuaalseid esitusvahendeid. Nad esitlevad kehade ja tehnoloogiate omapäraseid kohtumisi ning kasutavad kontseptuaalse vahendina hetkhäiringut (ingl glitch). See on lõhe ajas, žest, mis eeldab parandus- ja järelemõtlemishetke. Hetkhäiringut ei käsitleta pelgalt katkendliku esteetilise anomaaliana, vaid ka katkestuse hetkest kasusaamise võimalusena.

Hetkhäiring rõhutab ebatäielikkust. See on paigutatud andmevoogude sisse ja vahele ning isegi katkestab neid. Hetkhäiring on tehniline viga või rike, mida pole võimalik ette näha. Tüüpilisele tehnikakasutajale tekitab hetkhäiring peavalu, kuid seda saab vaadelda ka kui teistsugusust kogemust ja hetke, mis võib sünnitada uutmoodi mõtlemise. Hetkhäiring sunnib kasutajat või pealtvaatajat peatuma ja olukorda ümber hindama.

Siinsel näitusel võib hetkhäiringut käsitleda kui vahendit, mis laseb tehnoloogilisest transist välja tulla. See lubab tagasi astuda ja pilku teritada, et kaaluda alternatiivseid vaatenurki. Samuti kutsub see kunsti ja pilte tunnetama, nendega koos olema ning mõtisklema nende tähenduste ja tähtsuse üle, kui tahes keerulised, mõistatuslikud ning põgusad need ka oleks.

Kollektiivse käitumise ideaalide juurest fantaasiamaailma kujutluste poole liikudes võib kunstiteoseid kogeda kui igapäevase teabevoo kriitilisi paralleelnähtusi. Need avavad mõtiskluste võimalusi, kui analüüsime oma suhet vaatamisega koos selle paljude emotsionaalsete, sisekaemuslike ja intellektuaalsete põimingutega.