Kuraatori eessõna

Väljend „elu ei saa kunagi peatada“ on minu jaoks korraga nii lohutus kui ka ohe. Ühelt poolt on hea mõelda, et oma elus ei saa kunagi pausi-nuppu vajutada. Kõik, mis on halb, läheb ühel või teisel moel mööda, kuid vahel on sellest raske lohutust otsida. Nagu on õige ka klišee „aeg ravib kõik haavad“, kuid ka sellele ütlusele tahaksin alati lisada tärni, et vahel jäävad ka aja möödudes valust armid. 

See näitus sai ainest tundest, et vahel on inimesena keeruline leida tasakaalu, sest maailmas toimuvad kogu aeg sõjad ja on näljahäda, üks humanitaarkriis ajab teist taga, selle jälgimine tekitab süütunnet: maailmas on nii palju hädasid, aga mina lihtsa inimesena muretsen aina ja mõtlen üle. Maailmas veidi ringi vaadanuna võib öelda, et Eestis on hea elada, sest seda maalappi ei ohusta vähemalt praegu veel suured maavärinad ega muud sarnane kõikehõlmav ning laastav. 

Ent siiski, isegi kui looduskatastroofid või muud kriisid Eestit ei ohusta, pulbitseb siin vaikselt hulk ühiskondlikke probleeme, tuleb ette lahkhelisid ja hõõrdumisi. Aga see ei ole midagi uut. Kas pole mitte nii, et üldhariduskoolide ajalootunnid on paljuski sõdade ajalugu? Keegi tahab alati kellelegi ära teha – see ei ole midagi uut, seda kinnitavad aastatuhanded maailma ajalugu. Aga selle kõige kõrval on siiski alati olnud koht ka üldinimlikele mõtisklustele. 

Tänapäeval lihtsalt on suhestumine (ja suhestumissund) ühiskondlike probleemidega natuke teistsugune kui vanasti. Sotsiaalmeediaajastul tekib vahel veider tunne, kui inimestest saavad üleöö välispoliitikaeksperdid või viroloogid. Ja neid arvamusi väljendatakse agaralt. Olen vahel täheldanud survet, et polariseerivate või tähtsate sündmuste korral peab poole valima ja seisukohta avaldama, sest muidu oled passiivne ega aita asjadele tähelepanu juhtida. „Asjadele tähelepanu juhtimine“ on väljend, mida olen kümneid, kui mitte sadu kordi näituse saatetekstidest lugenud. Igasugustele asjadele saab tähelepanu juhtida, kuid ühel hetkel võiks ka lahendusi pakkuda. Muidu tekib tähelepanu juhtimisest üledoos. 

See väljapanek on väike hingetõmbepaus. Puhkehetk maailmas, kus toimub rohkem, kui isegi terve päev uudiseid lugedes on võimalik hoomata. 

Näituse koostamise algimpulss oli visuaalselt lahata momenti, kui tahaksid lihtsalt kerra tõmmata ja maailma eest peitu minna. Sellistel hetkedel tahaks tihti elu pausile panna, aga kahjuks ei saa. Inimene ei ole kunagi õnnetuste eest kaitstud, olgu need isikliku elu mured, ülekoormus tööl või vastupidi, hoopis töötus. Mis tahes see ka oleks, on ööpäevas 24 tundi. Vähemalt minu jaoks kannab hommik endas ka kõige melanhoolsematel hetkedel siiski positiivset tähendust: uus päev, uus algus. 

Maailma eest keras olemine kulub vahel ära ja selles on midagi kosutavat. Aga ainult juhul, kui see piirdub lühikese ajaga. Pärast tuleb midagi päriselt teha, et trööstituse tunne asendada millegi paremaga. Tahaks loota, et igaühel on midagi, mis aitab end paremini tunda.

Minu jaoks on Haruki Murakami raamatute lugemine täielik hingepalsam. Tema looming mõjub ajatuna, ta tegeleb inimeseks olemise raskuse erinevate varjunditega, seetõttu sobivad ta raamatud iga meeleoluga. Loen tema üht kõige kuulsamat teost, „Norra metsa“ umbes kord aastas, vahel isegi tihedamini. Vahel ei loe ma seda kaanest kaaneni, mõnikord piisab juba mõnekümnest leheküljest, kui saan sealt oma isevärki kosutuse kätte. Ma tõesti ei tea, mida ma ilma Murakamita teeksin: mul ei ole teist sellist autorit, kelle loomingu sisse võib nii väsimatult ära kaduda. Iga kord on selles nüüdseks juba läbi ja lõhki tuttavas tekstis midagi uut. Nii, kuis aastatega lisanduvad uued elukogemused, saavad ka Murakami tekstid uusi tõlgendusi. Olnud varsti juba kümme aastat kõrvuni kunstimaailmas, on vahel isegi veider mõelda, et ei ole ühtegi niisugust kujutava kunsti teost, millega mul oleks sarnane suhe. Ei ole ühe kunstniku loomingut, kelle looming saadaks mind läbi elu. 

Murakami on saatnud mind läbi mu kahekümnendate, visuaalses maailmas on lood aga palju kaleidoskoopilisemad. Näituse „Elu ei saa kunagi peatada“ koostamine oli rännak erinevate kunstnike loominguga, kus peitus minu jaoks mingi vaimsusega tunne. Oli see näiteks eespool kirjeldatud kerratõmbamine maailma eest või ähmane maailmavalu, kui ei tea täpselt, kui palju võib endale lubada millegi pärast muretsemist – midagi ühendas neid kõiki. 

Haruki Murakami, „Norra mets“: „Aprill lõppes ja saabus mai, kuid mai oli veelgi hullem. Kui saabus mai, ei suutnud ma kuidagi tähele panemata jätta, kuidas mu süda kevade õitsengul värisema ja võbelema hakkas. See võbelus saabus enam-vähem alati videvikuajal. Õrn magnooliaõite lõhn lehvis hämaruses ja minu süda hakkas paisuma, võbelema, värelema, pisteti valutorgetest sõelapõhjaks. Sellistel hetkedel sulgesin ma kõvasti silmad ja surusin hambad tugevasti kokku. Ja ootasin, kuni see mööda läheb. See möödus aeglaselt, pikkamisi ning jättis endast maha terava valu.“¹Haruki Murakami, „Norra mets“. Tallinn: Varrak, 2006, lk 317–318.