Vastused

2008. aastal lõi Gintautas Trimakas fotoseeria, mis oli pühendatud tema kolleegidele Ričards Nemeikšisele, Alvydas Lukysele, Vytautas Balčytisele ja Kazė Zimblytėle. Sarja ühendavaks motiiviks on auk taevas. Nii Trimakase varasematel fotodel kui ka tänapäeval loodud valgusobjektidel mängivad taevas ja taevakehad olulist rolli. Pidevalt muutuv taevavõlv toimib Trimakase praktikas ühtaegu kõige ebastabiilsema ja kõige püsivama optilise läätsena, mis heidab päikese igapäevasel teekonnal lakkamatult valgust. Taevas on Trimakase fotodel otseselt seotud kosmilise aja ja inimmastaabist suuremate protsessidega. Taevas oma päikeste, kuude ja pilvedega jääb meie murede, riigipiiride, sidetaristute, majandusvõrgustike ja koduplaneedilt teisele põgeneda plaanivate inimeste soovide suhtes ükskõikseks.
Eksponeeritud fotodel lõi kunstnik enne selge taevas pildistamist filmirulli augu. Need augud ja välja löödud filmitükid muutuvad taeva taustal omamoodi juhuslikeks abstraktseteks taevakehadeks. Selline perforatsioonitehnika viitab tegelikult kahele nähtusele. Esimene on aegunud dokumendi „hävitamine“ selle augustamise näol. Teiseks viitab see nõukogude perioodi poliitilisele rõhumisele, kus inimesed lõikasid auguraudade ja kääridega fotoalbumitest välja pagendatud või tagakiusatud sugulaste näod, varjates sel moel tõendeid oma sugulusest nendega, juhuks, kui album peaks sattuma julgeolekuteenistuse kätte. Ent isegi kui nägu on välja lõigatud, jääb foto alles. Auk muutub hävinud dokumendis vähemalt jäljeks seostest. Samamoodi on juhuslik taevaauk Trimakase kaaskunstnikele pühendatud fotodel vähemalt jälg igapäevaelu ükskõikses tühjuses. Iga pühendus kannab aga isikupärast motiivi. Näiteks vaimustus maalikunstnik Nemeikšis raamidest, nii et talle pühendatud piltidel on kaamera filmikorpusest raamifragmendid. Leedu sotsiaalse maastiku dokumenteerimise poolest tuntud fotograaf Balčytis ei usaldanud fototehnoloogiat ja pildistas samast vaatest alati neli identset kaadrit, viienda aga taevast, et hiljem aru sada, kust filmi lõigata. Trimakas kasutas vastupidist lähenemist, tehes neli võtet taevast ja viimase enda ees avanevast vaatest, mida hiljem lõigata. Sarja viimane pühendus oli maalikunstnik Edvard Munchile, kuigi need fotod on juba ammu kadunud.