Välgunool, surm ja kurat

Sellel pildil on kummaline eksliku omistamise ajalugu. Pikka aega hoiti seda Kaunase kuradimuuseumi kogus kui kahe tundmatu kohaliku rahvakunstniku Ewaldi ja Nesimi 1980. aastate lõpus loodud teost. Ebaselge pole mitte üksnes töö päritolu, vaid ka selle tehnilised ja plastilised omadused ei sobinud kohaliku tavapäraste rahvakunsti käsiöö- ja ikonograafiakategooriatega. Kuna muuseum ei saanud teost vastavalt liigitada, hoidis muuseum seda pikka aega ühes kabinetis avalikkuse silma alt eemal, enne kui otsustas selle välja panna muuseumi fuajeesse. Toonaste muuseumitöötajate sõnul kujutati maalil maailmalõppu ja uue maailma sündi. See ennustas Nõukogude Liidu kokkuvarisemist – raskesti kujuteldavat, kuid selgelt tuntavat ühe maailmakorra lõppu. Seega oli võimalik, et ootus ja ebakindlus, hirm ja põnevus tuleviku ees vallandasid rahvameistrite kujutlusvõime ja käed, mille tulemusena nad lõid maali, mis oli stiililiselt anomaalne.

Pärast Kaunase kuradimuuseumi hoone restaureerimist 2023. aastal tekkis uus, ametlik narratiiv teose päritolu kohta. Selle maalis 1993. aastal Bosnia kunstnik Nesim Tahirović (1941–2020). Bosnia sõja ajal otsustas kunstnik, et luues maailmalõppu kujutava maali ja asetades selle kurjuse südamesse, aitab ta otsekui tulega tule vastu võideldes kaasa sõja lõpetamisele. Kurjuse südameks nimetas ta Kaunases asuvat kuradimuuseumi, kus asub üle 3000 Vanakurja kujutise. Võime vaid oletada, miks maali tegelik lugu on unustuse hõlma vajunud. Kas see oli liiga laetud, maagilisel viisil liiga realistlik? Samuti on lihtne ette kujutada, et loo teosest, mis ei sobitu ühegi väljakujunenud narratiiviga, võis kergekäeliselt ümber jutustada, nii et selle tehnilised, ikonograafilised ja stilistilised motiivid – omapärane segu modernistlikust kunstist ning kohalikust Bosnia kristlikust ja moslemikunstist – võiksid saada looks teisest, kohalikumast „maailmalõpu“ versioonist. Pärast seda, kui Tahirović maali muuseumile üle andis, jätkus Bosnia sõda veel kaks aastat.