Kuraatori eessõna

Mu ema ehtesahtlis on üks suur imeilus merekarp, mida minagi lapsena teinekord käes võisin hoida. Ema rääkis, et kui hoolikalt kuulata, võib sealt kosta ookeani kauget kohinat. Siiani mäletan sileda karbiserva külma puudutust oma soojal kõrval, kui ma istukil, vaat et hinge kinni hoides, sosinvaiksete lainete müha kuulatasin.

Näitusel „Meri, see oledki sina“ eksponeerib Diāna Tamane möödunud kahe aasta jooksul valminud akvarellide sarja, mis tuginevad meditatsioonile ja hingamistööle. Senini eelkõige oma fotograafiliste tööde poolest tuntud Tamane on ka varem loomingu ainest ammutanud elust enesest, tuginedes teoste loomisel perekondlikele suhetele ja kodustele arhiivimaterjalile. Seda näitust võiks mõista tolle sama huvi loomuliku jätku või lausa süvenemisena: kunstnikku ümbritsevatelt suhetelt on tähelepanu liikunud suhtele iseendaga. Nende teoste käsitlemist suuresti sisekaemuslikena toetab ka Diāna sõnastatud soov liikuda kehapõhisema loomingu suunas, mis ei kulutaks, vaid annaks energiat. 

Esimesi akvarelle eksponeeris Tamane 2021. aasta kevadel EKKMis grupinäitusel „Kaugete meelte kuma“. Vahepealsed aastad on tema jaoks olnud erakordselt viljakad. Ainuüksi Eestis oli tal eelmisel aastal kolm isikunäitust, rääkimata kümnetest teistest esinemistest nii kodus kui ka välismaal. Töökaid aastaid silmas pidades tajun sellel näitusel teatavat otsustuskindlust, lausa pehmet radikaalsust. Mida räägib meile asjaolu, et oma meediumit suurepäraselt valdav kunstnik otsustab need oskused kõrvale jätta ja vabatahtlikuna otsast peale alustada, lausa algajaks hakata?

Ühelt poolt on algajalikkus oluline vahend paljude tänapäeva kunstnike arsenalis. Sageli dikteeribki hoopis valitud teema enda käsitlemiseks sobivad materjalid ja meetodid. Tehnilist algajalikkust tasakaalustab sel juhul kogenud kunstniku vaist. Samm-sammult kindlamaks muutuvat käekirja saab vaadelda omamoodi loomingulise protsessi päeviku või kunstiuurimuse dokumendina. Samuti tuleb mulle pähe tiibetikeelne fraas ye tang che, mis tähendab täielikku kurnatust. Budistliku õpetuse järgi saab säärane seisund, kui meil on tõeliselt kõrini, olla uue alguse alguseks. Aga selleks, et see oleks võimalik, tuleb loobuda ka lootusest. Lootusest, et on võimalik ja vajalik olla parem.

Mulle näib, et kunsti üks kesksem dilemma on materiaalsete ja loominguliste väärtuste konflikt. Selleks et olla konkurentsivõimeline või edukas, peab kunstnik sageli omaks võtma tööpõhimõtted, mis sarnanevad pigem tootmise kui loomisega. Ma ei taha kunstitööd liigselt romantiseerida, aga siiski väidan, et on võimatu tagant sundida protsesse, mis ei ole lõpuni ratsionaalsed. Kunstnik sõltub lisaks endale ka materjalist, protsessist, teistest inimestest ja loojatest, aga ka tervisest, enesetundest ja inspiratsioonist. Kuidas silmitsi seista tõdemusega, et sinu kutsumus, elu käivitav jõud, on muutunud nõnda kurnavaks ja stressi tekitavaks, et silmapiiril terendab ohtlik läbipõlemise leek? 

Näib, et Diāna Tamane tabas selle ohtliku momendi ära ja leidis, et tal on süda täis, võttis aja maha ja alustas kunstiga otsast peale: üks hingetõmme ja üks pintslitõmme korraga.