Veri / vesi

Levinud uskumuse järgi kostab merekarbist hoopis meie enda vereringe kohin. Inimese kehamassist moodustabki umbes poole vesi. Kuigi geograafiaõpikute joonistel seda ei kujutata, on inimkehad koos kõigi teiste elusolenditega meie planeedi suure ve(r)eringe osa. Kujundlikult liialdades võiks öelda, et meie eellased ei roomanud veest välja, vaid meist said ajapikku lihtsalt kõndivad, hingavad, päikse poole sirutavad ja tuules õõtsuvad ürgookeani enklaavid. 

Ka Budismi vaatenurgast ei ole end võimalik ümbritsevast eristada ja idee eraldiseisvast minast on pelk illusioon. Kui üha parem olemise suurushullustus üle pea kasvab, võib kosutavaks osutuda mitte niivõrd enda väiksuse või tähtsusetuse, vaid eluga põimituse teadvustamine. Endasse kuulatades võiksime leida kosutust meis senini mühisevast ürgookeanist.