Juana Subercaseaux (kõik teosed)

Juana Subercaseaux maalib maastikke, et seada kahtluse alla kinnistunud kujundeid, luues samal ajal imelise ruumi. Tema sageli süngetest ja kurjakuulutavatest maastikest õhkub aeglaselt hiilivat määramatust ning pimedust. Neist inimesteta vaadetest paistab meie ühiskonna võõrandumine loodusest. Maalid loovad otsekui teatrilavasid, kus maastik muutub kättesaamatuks ja võõraks. Neis kaugetes ja ülevates vaadetes muutub loodus millekski märksa võimsamaks kui me ise. Kanti mõtisklused ülevusest ja meie seosest keskkonnaga on koondatud imelisteks poeetilisteks epiteetideks. Looduse vallutamise asemel kohtub inimene maailmaga, mis tekitab hirmu ja õudust, suudab meie elu säilitada, aga selle meilt ka niisama lihtsalt võtta.

Santiagos elava ja töötava Subercaseaux’ loomingus väljendub suurlinna ja seda ümbritseva võimsa looduse suhe. Idas sakmeliste Andidega ja läänes Vaikse ookeaniga piiratud Santiago on looduse meelevallas. Tšiilit ähvardavad pidevalt maavärinad, vulkaanipursked, tsunamid ja liustike üha hoogsamast sulamisest tingitud üleujutused. Ühiskond toimib pidevalt koos ebastabiilse loodusega ja õpib elama looduse varjus, hindab selle kiireid muutusi ning on harjunud linnaaluse maapinna igakuise rahutu pominaga.