Ilus õhtupoolik

Subbi maalis 1980. aastatel mitu abstraktset teost. „Särav õhtu“ (1987) ja „Jahe valgus“ (1988) on arhitektuuri, ruumi ja maastiku abstraktsed kujutised. Samal ajal valminud „Ilus õhtupoolik“ (1987) ühendab need elemendid aktiga, moodustades kompositsioonilise terviku. Liikumatu tootemlik naisekuju eristub maastikust, sest tal puudub värv. Tema maalimisel on kasutatud hoopis säravvalget ja helesinist varju. Pealkirjad lisavad Subbi maalidele sageli tähenduslikkust. Selle ja ka teiste samal aastakümnel maalitud aktide nimi kirjeldab ümbrust, mitte kunagi isikut, näiteks „Mäed ja pilved“ (1986), „Kauged metsad“ (1988) ja „Õhtused põllud“ (1988). Üks teos aga erineb teistest märgatavalt: akti järgi pealkirjastatud „Monument“ (1992). Helesinise varjuga valge naisekeha seisab pjedestaalil keset abstraktset maastikku. Antiikkunsti iluideaale järgiv naisekuju ei ole mõtisklus portreteerimise, vaid skulptuuri ja esituse üle. Nii nagu Subbi maastikud esindavad maailma kättesaamatut ilu ja harmooniat, kujutavad ka tema aktid inimesele saavutamatut täiust, ilu ning vaimsust.