Juliet Jacques

2017

Juliet Jacques on Londonis elav kirjanik ja filmikunstnik. Ta kirjutab lühiproosat, aga ka ajakirjandustekste, esseesid, kirjandus-, filmi- ja kunstikriitikat ning käsitleb poliitikat, sooküsimusi, seksuaalsust ja jalgpalli. Ühtlasi on ta ajalehes The Guardian ilmunud olulises sarjas „Transsoolise rännak“ (2010–2012) lahanud oma soovahetusteekonda. „Õnneks ei ole ma esimene inimene, kes sulle ütleb, et sa ei sure kunagi,“ kirjutas Ameerika kirjanik ja näitlejanna Cookie Mueller surmahaigele abikaasale, karikaturist Vittorio Scarpatile 1989. aastal. „Sa kaotad lihtsalt oma keha. Sa jääd ikka samaks, välja arvatud see, et sa ei pea enam kunagi muretsema üüri, eluasemelaenu ega moodsate rõivaste pärast.“ Scarpati kopsud olid AIDS-iga seotud kopsupõletiku tõttu kokku langenud, seega ei saanud abikaasad enam vestelda: Muelleri sõnad pärinevad nende omavahelisest suhtlusest mehe joonistuste ja naise tekstide kaudu, mida ta esitles näitusel „Putti puding“ mõni kuu enne nende mõlema surma. Video „Sa saad vabaks“ (2017) võtab lähtepunktiks Muelleri monoloogi, et mõtiskleda HIV ja aidsiepideemia ning angloameerika poliitilise reaktsiooni, surelikkuse ja surma tähenduse üle. Näidatakse 1980. aastate arhiivikaadreid Rosa von Praunheimi queer-muusikalist „Kadunud hingede linn“ (1983), 1985. aasta alternatiivse Miss Maailma võistluselt Londonis, samuti ajalehtede esikülgi, fotosid ja pilte arvutimängudest, mille taustaks Anna-Louise Plowman loeb kaunilt Juliet Jacquesi käsikirja. Teos küsib, mida tähendab omada keha, kas keha võib mõjuda vanglana ja kuidas meid võiks mäletada pärast surma.

Filmi tellis Londoni kunstiorganisatsioon Studio Voltaire, kus seda ka esimest korda esitleti.

Tekst: Juliet Jacques