Hannah Toticki Anbert

2019, 2020

Suur väljakutse, mille tehnoloogia esitab lähedusele ja armastusele, on tähelepanu küsimus. Lõputus teabevoolus ja pidevas suhtluses ei suuda me sageli „siin ja praegu“ kohal olla. Võimetus millelegi pikemalt keskenduda ja tähelepanupuudus on mõlemad digiajastu hädad, kohalolu aga on armastuse eeltingimus. Hannah Anbert keskendub oma loomingus sotsiaalsete suhete, poliitmajanduse ja tehnoloogilise arengu seostele. Siin eksponeeritud teosed käsitlevad keha suhteid tehnoloogiaga. Tehnoloogiaseadmete kasutus on kahemõtteline: need on disainitud aitama meil keskenduda, kuid mõjuvad samal ajal piiravalt, vahest isegi veidi klaustrofoobselt. Selline ebamäärasus väljendab metafoorina tänapäeva digitehnoloogia pakutavate lõputute võimaluste kahepalgelisust: ühest küljest on need abiks ja lihtsustavad suhtlust, teisest küljest aga mõjuvad kitsendavalt ja eemaldavad meid üksteisest. See on tehnoloogia, mis muudab meid vabaks, raskendades samal ajal ehedat ja lähedast inimkontakti. Teos „Puuteekraani kaitsesõrmused“ (2019) toimib kui füüsiline takistus, mis kaitseb pideva värskendamissoovi ehk uudishimu eest. Samamoodi blokeerivad „Nutitelefoni kaitseprillid“ (2019) meie nägemisvälja selle osa, kus asuks nutitelefon, kui seda käes hoiaksime. „Fookusrõivad“ (2020) aga on paar rõivaesemeid, mille disain suunab kandjate pilgu, näo ja kehaliigutused teineteise poole. Töös „Digiembus“ (2020) kohtub soe ja elastne nahk külma ja kõva tehnoloogiaga ning ületatakse piir keha ja tehnoloogia vahel. Kuidas kogeme armastust, hoolimist ja õrnust ajal, kui tehnoloogia on muutunud keha pikenduseks? „Raamitud kohalolu“ (2020) on mööblieset meenutav skulptuur, mis kujutab kaht vastamisi istuvat, teineteisest ekraaniga lahutatud keha. Kõikjal olevad ekraanid vormivad meie taju: ümbritsev reaalsus kärbitakse pidevalt ruudukujuliseks aknakeseks. „Asjad“ ei juhtu tingimata meie silme ees, vaid ajas ja ruumis kusagil mujal.