Sugugi mitte

Kirev, järelandlik, kohanev ja siiski jõuline on olnud Maria Sidljarevitši elukäik. Vanemate soovil kõrgema tehnikakooli lõpetanud, seejärel pool aastat Londonis skvottinud noor naine, kes Eestisse naasnuna hakkas väljapääsu otsima oma loomingulisusele. Siinsamas Lasnamäel pani Maria koos sõpradega kokku bändi Nonames, millele kirjutas sõnu, laulis ja lõi kaasa muusikaloomes. Eesti Kunstiakadeemia maalieriala magistrikraadi sai Maria 2014. aastal. 

Kõrvuti Anna Škodenko ja Johanna Ulfsakiga on ka suur osa Maria maale ja akvarelle loodud selle näituse tarvis. Tema lähtekohaks sai aastaid kestnud huvi mälu ja mäletamise vastu. Mälestustest vabanemine nende taaselustamise kaudu on sageli olnud omapärase figuratsiooniga teoste loomise ajend ja laeng. Mida aeg edasi, seda osavamalt manipuleerib ta kunagi mällutalletunut, lisab, tükeldab, rõhutab ja hajutab, tulemuseks killustunud mosaiigid maalides, meeletult hargnev faabula joonistustes. 

Sageli kannab kunagist tõelisusse tagasiviidavat lugu vaid töö nimi, töö ise üritab seda algtõuget lõhata, viia ennast teise, esialgset emotsionaalset vahetust kontrollivasse mõõtkavva. Silmitud nukud, „Nothing“ veidra suurepealise olendi tühjadesse silmadesse kirjutatuna, suur ja kaval jänes, kes oma pehmest mänguasjavälimusest hoolimata nõuab väikeselt Mašalt pardipoegade tantsu, lapse murtud punastes kingakestes jalad jõhkra tagantvaates antud skinheedi vastas … Kummaline, kuidas mälestused ujuvad välja justnagu õnnelikus, tasakaalu leidnud eluperioodis tükk aega hiljem. Ja kummaline, kui laiadele maastikele suudab eneseväljenduse tahe laotuda.