Johanna Ulfsak
Asjade tegemine
2022
Johannaga liigume Merikese käelise andega õnnistatud maali juurest pärandi õnnistuse saanud käsitöökunsti juurde. Nii nagu Merikesel, on siingi formaadi nihestatust, aga see ei teeni teoses kujutatu ja vaataja rollivahetust taotlevat ideed. „Asjade tegemine“ on ühe suurema terviku teenistuses, kus taevased ja maised asjad – pilved, sõelad ja võrgud – tõstetakse maailmaloomise mõõtu. Valgusest ja materjalist sünnib ruum, mida täidavad kehad ja nende varjud. Praegusele näitusele loodud ruumikogemus on Johanna loomingus erandlik. Siin on lapsepõlvest tuttavat etenduse imet, koolist ja käsitöömeistritelt õpitud kudumist ning kraasimist, punumist ja asjade ning inimeste vastastikust toimet. Ruumi ja seal paiknevate asjade ühine vägi peitub loomingulises tippvormis hapra noore naise teoks saanud nägemuses, tema tervikusse suladuva rolli ilus.
„Vana-Kreeka legendis järgis Theseus võimatust labürindist väljapääsuks väljuvat lõime, Johanna maalitud lõimede vaheline avaus aga annab võimaluse näha maailma teisest vaatenurgast. /…/ Johanna teostes on oluline märgata ja hinnata seda manuaalset tööd ja võimalust jõuda käelise tegevuse kaudu mitteverbaalsete teadmisteni. /…/ Tekstilõimes edasiantuna põgeneb Johanna looming kergesti käest, materjalipõhist kunsti peab oma silm nägema ja keha kogema,“1 kirjutab Margit Säde.
Johanna Ulfsaki ja Anna Škodenko teosed on loodud praegusele näitusele mõeldes, selles mõttes on need erandlikud ja viivad kokku teiste kunstnike varem teostatu käesolevaga. Anna toob Ariadne-müüdi tänapäeva kui kujunditest, sõnadest ja muusikast koosneva laulu, Johanna loob sellele justnagu esimese vaatuse, andes järgnevale eluks vajaliku pinnase, millel seista, millest toituda ja millest und näha. Enne müüdini jõudmist tuleb läbida veel vanem, müüdieelsusesse kuuluv teekond, näib Johanna meile ütlevat, teekond, mis on sõnatu, aga millest jääb maha asjade tegemise tarkus.