Kuraatori eessõna

Nagu ülejäänud maailmas, on ka Eesti rahvastik viimase 150 aasta jooksul tasapisi, kuid jõudsalt vananenud. Selle peamised põhjused on varasemast väiksem sündimus ja pikem eluiga. Samal ajal pikeneb üha enam inimeste tervena ehk oma võimete tipus elatud iga. Paljudes riikides ulatub see juba 65–70 eluaastani^[1]. Vanemast elanikkonnast enamiku moodustavad naised. Siiski elab suur hulk neist naistest nähtamatuna. „Naiste elu reaalsus on see, et niipea kui algab üleminekuiga, jõuab kohale karm tõdemus: peavoolumeedia ja reklaamikeel esitab moonutatud kuvandi või halvemal juhul ignoreerib vanemaid naisi täielikult,“ kirjutab kunstnik Rosy Martin.^[2]

Niisuguse nähtamatuse üks põhjus on majanduslik: vanus lihtsalt ei müü! Kõige kasumlikum on pakkuda kultuuri kuni 35-aastastele, kes on tarbijatena impulsiivsemad.[3] Keskmine režissöör aga on ikka keskealine mees. Nii näemegi kosmeetikareklaamides kuldsetes aastates naiste asemel hoopis retušeeritud 18-aastaseid modelle ja filmides 55-aastase James Bondi käevangus kõndivad lapseohtu naisi, kes on talle pigem lõbustusvahendid kui elusolendid.

Enne nähtamatuks muutumist peavad naised oma elu esimeses pooles toime tulema ühiskonna survega, mille sõnastas nüüdne EKRE esimees Martin Helme, kui ütles, et 27-aastane vallaline ja lasteta naine on ühiskondlikult kahjulik element. Samas intervjuus pöördus ta reporteri poole sõnadega: „Sina oled üks osa meie iibeprobleemist.“^[4] Järelikult ei kuulugi noore naise keha talle endale, vaid laiemale avalikkusele, kes laulab: „Maa tuleb täita lastega / ja täita lastelastega / ja lastelastelastega!“

Paljud meist teavad isiklikust kogemusest, kuidas mõjub enesehinnangule aimdus, et elu eesmärk on sinu eest ära otsustatud. Sugu silmas pidavaid traditsioone peetakse sageli paratamatuteks nagu loodusseaduseid, mitte ühiskonna ühisloomeks, mistõttu on need ka visad kaduma. Poiste ja tüdrukute lahterdamine oskuste ning iseloomuomaduste järgi algab juba lapseeas. Ka Eesti ei ole mingi erand. Õpetajate hulgas 2011. aastal korraldatud küsitlusele vastanutest usub 70%, et ühiskonna ootusi naistele ja meestele ei saa muuta.[5]

Oleme mitu pikka tubli sammu edasi astunud võrreldes aastaga 1994, kui Eha Komissarov kirjutas Eesti esimese feministliku näituse „Est.Fem“ kataloogis: „Tavateadvuses on feministi kujund kinnistunud riiaka naisolevusena, kes sõimab talle kättesaamatuteks jäänud mehi.“[6] Siiski mõjub „feminism“ siiani tabusõnana, mida pelgavad kasutada isegi naiste õiguste eest võitlevad naisterahvad.^[7] Kuigi Maria Kapajeva näitus seab küsimuse alla ühiskondlikud ootused just naiskogemuse vaatenurgast, võidavad soostereotüüpide vabast ühiskonnast kõik. Kaheldav on, et näiteks kõik mehed tunnevad end tugevate, tehnikateadlike, sõjahuviliste või riskialdistena.

Nõukogude ulmefilmi „Läbi raskuste tähtede poole“ (rež R. Viktorov, 1981) ühes stseenis öeldakse keskealisele naisteadlasele, et tema põhiprobleem on lastetus. Selle peale vastab too: „Minu elu funktsioon ei hõlma emadust.“ Tollal pidi see lause kindlasti kinnitama ideoloogilist ettekujutust emantsipeerinud nõukogude naisest ja võib kõlada emadust eitavana. Pigem aga peaks seda mõistma püüdlusena end ise vabalt määratleda.

Maria Kapajeva on kunstnikuna järjepidevalt käsitlenud naise rolli ühiskonnas ja teie ees on selle uurimistöö järgmine etapp. Tema looming on alati tõukunud oma kogemustest: esialgu noore, kuid nüüdseks juba kuldeale läheneva naisena. Kapajeva seab meie ühiskonna vaikivaid normid küsimärgi alla, toob kuuldele nendele vastu seisnud inimeste lood ja soovib näitusega pakkuda vaba ruumi, kus igaühel on õigus ise sõnastada oma elu funktsioon.

[1] Kai Saks. Inimene ja tema vanus. Sirp, 11.11.2016.

[2] Rosy Martin. Outrageous ageing as activism. Feminist art activisms and artivisms, Ed. Katy Deepwell. Amsterdam: Valiz, lk 271.

[3] Encyclopedia of Aging, vol 2. Paul Kleyman, Images of Aging, lk 679.

[4] Laura Mallene. Martin Helme: Istanbuli konventsiooni ainus efekt on see, et lasteaias õpetatakse poisse kleiti kandma. Eesti Päevaleht, 17.05.2016.

[5] Elo-Maria Roots. Soostereotüübid soodustavad vägivalda. Õpetajate Leht, 13.05.2016.

[6] Est.Fem: eesti feministliku kunsti näitus. Kuraatorid Eha Komissarov, Mare Tralla, Reet Varblane. Tallinnas galeriis Vaal, Linnagaleriis ja Mustpeade galeriis 18.08–2.09.1995.

[7] Evelin Tamm, Miks ta kannab jänesemaski ehk kui radikaalne on eesti feminist? – Müürileht, 11.03.2016.