Kuraatori eessõna

Olenemata sellest, kas maailm sündis kuue päeva jooksul jumala töö tõttu või kõigest ja mittemillestki suure kosmilise plahvatuse tagajärjel, oli kõige alguses pimestavalt ere valgus ja alles seejärel kõik muu. Edukalt on võimalik elada nägemata, aga valguseta oleks elu kui selline jäänud olemata. Maad soojendav päikesevalgus saab pikkade vahetuskaupade teel meile õhuks, kõhutäieks ja koldetuleks. Kujutlusvõimet venitades võiks öelda, et kõik, millega elus kokku puutume, on otsapidi selle ürgse loomisvalguse kauge varjund. 

Umbes 90% infost, mis inimene vastu võtab, on visuaalne. Kuigi ka silmi sulgedes on kogu ruum meie ümber ikka kompimiseks, kuulmiseks ja haistmiseks olemas, annab ruumis vaheldumisi peegelduv ja neelduv valgus esemetele värvuse, silmavaatele horisondini ulatuva sügavuse. Juba tuhandeid aastaid on inimkond valguse kiirusel infot edastanud. Jah, vahepeal on märgutulest saanud valguskaabel ning info hulk, keerukus ja ülekande vahemaad on meeletult suurenenud, kuid valgus on ikka see sama. 

Valgus, sellest sündiv värv ja vastukaalu pakkuv vari liidavad ka siin näitusel esineva kahe näiliselt erineva kunstniku loomingu. Neid toob kokku eelkõige kuraatori intuitsioon ning kestev huvi maali- ja fotokunsti praeguste ning ajalooliste puutepunktide vastu. Vaatenurgast olenevalt on see näitus ühtaegu mäng ja mõõduvõtt. Mõlemal kunstnikul olid vabad käed töötada just neid parasjagu huvitavate teemade ja motiividega, sestap on see kahe iseseisva natuuri korraks kohtumise, viivuks kõrvuti käimise näitus. Sellest hoolimata hakkavad loomingud saalis teineteist mõjutama, tööd teineteiselt peegelduma ja kord konkreetseid, siis jälle õhkõrnu tähenduste sildu ehitama. 

Kristi Kongi isiklikke kohtumisi ja märkamisi maaliliselt taasesitavad installatsioonid hõlmavad värviga sageli kogu näituseruumi. Ühest aegruumilisest sündmusest saab nõnda kunstniku tõlgenduse kaudu teine. Tema installatsioone kogedes ei saagi aru, kas maalid ei püsi lõuendil või kipub ruum maali peale. Üksik osa on teosena võrdne ruumi hõlmava tervikuga. Kõik on kahevahel, oleme ühtaegu teose ees ja sees. Kaasaegsele maalikunstnikule omaselt on Kongi oma senise loometee jooksul subjektiivselt värve uurinud ja lahanud maalikunsti materiaalset ning kontseptuaalset tausta. Seda tehes eemaldus ta tükk aega otsesest figuratiivsest kujutamisest. Nüüdseks on ta äärmises seisundis juba ära käinud, otsa ringi pööranud ja teel tagasi kujutamise suunas. Seda muidugi täiesti oma tingimustel. 

Krista Mölder seob linnulennult aegu ja hetki, mis kord koos esitatuna oma esialgset eraldatust kuidagi ei reeda. Vaid üksikutel on õnn teada, et mõnel tema näitusel tervikliku sarjana esitletud fotosid võivad üksteisest lahutada aastad ja tuhanded kilomeetrid. Mida on tollel õnnelikul selle teadmisega üldse peale hakata? Juba mõnda aega iseloomustab Möldri loomingulist motivatsiooni lendamise või hõljumise, ühesõnaga kerge olemise püüdlus. Ühtaegu kadeduse ja kaastundega on ta jäädvustanud lennuvõime kaotanud liblikaid, linde ja lennukeid. Vastupidiselt Kongile on Mölder järjepideval teekonnal kujutamisest abstraktseni. Senistest võrdlemisi detailirohketest argiseikadest ja juhuslikest figuuridest on aja jooksul saanud aina kitsamad kadreeringud. Raske on kujutleda, kus ja kuidas täpselt jätkub ruum Möldri kujutatu ümber.

Nõnda on siin näitusel siiski võimalik rääkida tasakaaluhetkest, erisuunaliste loominguliste liikumiste kohtumisest, kus mõlema kunstniku üldistustase on saavutanud teisega võrreldava seisundi. Ja nagu kõik elusolendid, on ka need kujutavad kunstnikud, need erilised valgusesõltlased, alati seotud päevade rütmiga, päikesevalguse ilmumise ja kadumisega, igavesti kaasneva esemelise maailma nähtavaks ja nähtamatuks muutumise mänguga. Ja noh, kui tingimata tahta formaalselt lihtsustada, siis jah, üks esindab valgest valgusest lahti hargnevaid värvispektreid (muidugi mitte ainult!) ja teine videvikulikku monokormaatilisust (muidugi mitte päris!), aga ka kahepeale kokku ei esinda nad kaugeltki mitte kõiki valguse varjundeid.