Tehnika

Arvustades 1859. aasta Pariisi Salongi, kuulutas Charles Baudelaire, et fotograafia on andetute ja laiskade maalikunstnike meedium, mille väärtus on heal juhul utilitaarne, aga mitte kunagi kunstiline. Ta kiidab fotograafiat vaid teadusliku vahendina selle vääramatu täpsuse eest, võrreldes kaamerat trükipressiga, mis ei loo kirjandust, vaid pelgalt teenib seda. Baudelaire’i resoluutne seisukoht annab aimu, kuidas fotograafia leiutamine maailma raputas. Eks iga uus leiutis inimkonna ajaloos on kaasa toonud ühtede töökohtade kadumise ja teiste ilmumise. Piltide loomine ei muutunud küll päevapealt nõnda silmapilkseks nagu praegusel nutiajastul, aga igapäevaelus ja teaduses kadus aeglane käeline kujutamine aegamööda ajalukku.

Poolteist sajandit pärast Baudelaire’i võime muidugi öelda, et kunstis sai fotograafiast peagi võrdväärne meedium teiste hulgas. Palju on küll kirjutatud foto- ja maalikunsti rivaliteedist ning võib hõlpsasti esitada näiteid, kuidas see on kunsti tervikuna tiivustanud uusi vorme leidma. Näiteks vabastas fotograafia kunsti kujutamise kohustusest, rajades nõnda teed vormiuuendustele, mis päädisid 20. sajandi keskel abstraktse ekspressionismiga. Aga lõpuks on sellised jagelemised puhtalt tehnilised. Kõigepealt langeb ikka valgus mõnele objektile, peegeldub sellelt, läbib läätse, projitseerub kujutisena ja materialiseeritakse valitud tehnika abil subjektiivselt. Olgu see materjal näiteks õli lõuendil või hõbedasoolad filmil …