Kuraatori eessõna

Kuu hõivamise mõttel on rikas ajalugu, mis ulatub kosmosevõidujooksust tänapäevani. Kuu ülevärvimise plaan toob sellesse arutellu aga uue ja põneva mõõtme, ärgitades meid mõtlema kultuurilistele, poliitilistele ja majanduslikele tagajärgedele. Just sellises raamistikus vormuski näituse „Vanatühja jälil Kuuni“ idee.

Ammutades inspiratsiooni 19. sajandi Eesti rahvajutust „Kuutõrvajad“, mille on ümber jutustanud Eesti päritolu Ameerika kirjanik Selve Maas, süüvib projekt kunsti ja kunstniku tähtsusesse meie maailmanägemise kujundamisel Kuu hõivamise ajajärgul. Lugu räägib maailma loomisest, kui jumal riputas taevasse hiiglasliku kuldkera, et see öisel ajal Maad valgustaks. See aga ei meeldinud Vanapaganale, kellel oli vaja hingede püüdmiseks pimedust. Nõnda siis hakkas ta Kuud üle tõrvama, mis tal osaliselt ka õnnestus, kuid see-eest jäi ta Kuule igaveseks lõksu. Suured kraatrid, mida me Kuu pinnal näeme, on muistendi järgi tekkinud Vanapagana vihast ja tõrvastest jalajälgedest.

Kuu ülevärvimine tõstatab sügavaid küsimusi meie suhte kohta Kuu pinna ja kosmosega üldiselt. Kas selline tegu oleks koloniseerimisviis või võimalus luua universumiga uusi kultuurisidemeid? Tähelepanuta ei saa jätta ka selliste kunstiliste ettevõtmiste eetilisi ja poliitilisi mõjusid, sest kunst võib innustada muutusi, kuid ühtlasi ka põlistada võimustruktuure.

Toetudes „Kuutõrvajatele“, hakkasin mõtlema kunsti ja kunstniku tähtsusele meie maailmanägemise kujundamisel Kuu hõivamise ajastul. Mida tähendaks Kuu ülevärvimine? Ehkki kunst võib inspireerida ja asju kahtluse alla seada ning muuta, võib see ühtlasi tugevdada jõustruktuure ja põlistada ebavõrdsust. Kuu hõivamise võimalusi uurides peame arvestama oma tegude eetiliste ja poliitiliste tagajärgedega.

Näituseprojekti keskmes on Kuu hõivamine idee. Kuigi mõte võib tunduda teostamatu, peituvad selle juured pikas territoriaalse laienemise ja domineerimise ajaloos. Mõeldes Kuu ülevärvimise tagajärgedele, peame kaaluma ka mooduseid, kuidas niisugune ettevõtmine võiks jõustruktuure tugevdada või kahtluse alla seada. Kas praegusaegseid „kuutõrvajaid“ nähakse teerajajate, visionääride või vallutajatena? Kuidas tõlgendavad nende tegevust tulevased põlvkonnad?

Näitus „Vanatühja jälil Kuuni“ ning teised kunsti ja üldsust ühendavad projektid vallandavad hulga vaidlusi ning tekitavad eetilisuse, vastutustunde, teostatavuse, rahastuse, vastuvõtu, tõlgenduse ja kestlikkuse küsimusi. Balti riikides ja Ida-Euroopas tegutsevatele kunstnikele suunatud avatud konkursiga telliti ja valiti näitusele Ann Mirjam Vaikla, Amélie Laurence Fortini, Agate Tūna, Pau/a ja Jila Svicevici uudisteosed ning Eglė Šimėnaitė performance.

Ann Mirjam Vaikla kunstiprojekt „Roseti liigutamine“ uurib võimustruktuuride, kolonisatsiooni ja selle kujutamise seoseid. Dekoloniseerimise läbimõeldud kriitilise käsitluse kaudu esitab kunstnik väljakutse ida ja lääne geopoliitiliste pingete narratiivile. Tema teoses kattub täiskuukujuline seinaornament aegamööda musta tahmaga, kutsudes vaatajat mõtisklema, kuidas jõustruktuurid on kujundanud meie maailmanägemist.

Amélie Laurence Fortini visionäärlik kunstiteos „Kuuülesus” esitab futuristliku ja utoopilise nägemuse Freeman Dysoni kuulsa „Dysoni sfääri“ idee kohandusest Kuule. Projekt näeb ette päikesepaneelidest „kesta“, mis ümbritseb Kuud nagu skelett ja annab kogu päikeseenergia, mida on vaja inimasustuse laiendamiseks. Fortini töö esitab väljakutse traditsioonilisele imperialistlikule mõttelaadile, pakkudes energia kasutuse, kestlikkuse ja inimkonna tuleviku uudset vaadet.

Jila Svicevici mõtlemapanev kunstiinstallatsioon uurib sotsiaal-ökoloogilise kaasamise, kultuurimuutuste ja Kuu hõivamise ristumiskohta. Installatsioon kujutab Kuu maketti, mis on kaetud painduvate mustade päikesepaneeliribadega, sümboliseerides ühiskonna tehnoloogiasõltuvust. Teos kritiseerib teoreetilist inseneriprojekti „Kuuvõru“, mis näeb ette Kuu muutmist Maa toiteallikaks. Svicevic mõtestab ümber Kuu rolli meie tehnoloogilise tuleviku kujundamisel ning rõhutab teaduskommunikatsiooni ja keskkonnateadlikkuse tähtsust, tõstatades ühtlasi küsimusi selliste ettevõtmiste eetilise mõju kohta.

Pau/a kunstiprojekt „Kuukõnd Kuul“ esitab mõtlemapaneva kommentaari tänapäeva ühiskonnale, asunike koloniaalpoliitikale ja neoliberalismile Kuu hõivamise kontekstis. Poliitikateoreetikute Wendy Browni ja Ivan Asheri töödel põhinev teos uurib kapitali omamise läbivat mõju ja selle majanduslikku raamistikku kõigis eluvaldkondades. Erinevate elementide, näiteks Maale maha jäetud isiklike mälestusesemete skulptuuriaia kaudu kutsub installatsioon mõtisklema asunike koloniaalpoliitika tagajärgede üle ruumis, samuti nostalgia rolli üle meie tuleviku kujundamisel. Pau/a töö ergutab kriitilist mõttevahetust ja toob esile piiride nihutamise tähtsuse pakiliste ühiskonnaprobleemide lahendamisel.

Agate Tūna teos „Ettenägematu spektrum“ süüvib Kuu ja inimteadvuse seostesse ning küsib, mis juhtuks, kui Kuu värvi muudetaks. Tūna uurib pikaajalist uskumust, et täiskuu võib põhjustada veidrat ja ohtlikku käitumist, mõtiskledes Kuu värvi muutmise psühholoogilise ning keskkonnamõju üle. Kemigrammitehnikat kasutades loob kunstnik kütkestavaid ja ootamatult mõjuvaid pilte, mis kirjeldavad Kuu salapärast olemust. Teos ärgitab vaatajaid Kuu kui Maa valvuri rolli taas üle vaatama ja mõtlema selle taevakeha poliitilisele, sotsiaalsele ning keskkonda mõjutavale tähtsusele.

Eglė Šimėnaitė „Võtke vähem ruumi ja kaduge“ on Kuust inspireeritud lummav performance, mis kutsub publikut mõtisklema selliste teemade üle nagu mitteainelisus, kaaluta olek ja astronautide tajumuutused. Šimėnaitė loob värelevate kujutiste, valgusskulptuuride, peegelpindade, mitmesuguste objektide ja udu abil Kuu müstilist õhustikku meenutava maastiku, mille helitaustana on kasutatud töödeldud helinäidiseid vee häältest. Valgusega mängides uurib kunstnik valguse ja pimeduse kontrasti ning muudab vorme ja värve. Performance tekitab vaatajas helge ja unenäolise meeleseisundi, mis sarnaneb Kuu mõjuga inimteadvusele.

Avatud konkursi tingimustest ja „Kuutõrvajate“ pärandist tõukuvad kunstiteosed tõstatavad küsimusi ning esitavad ettepanekuid ja kommentaare, mis selgitavad sellise ulatusliku ettevõtmisega esile kerkivaid küsimusi ajal, mida iseloomustab suurettevõtete ning riikide kõrgendatud huvi loodusvarade kaevandamise vastu. Kuu on võimu sümbol, kuid ühtlasi on sellest saanud võimuvõitluse uus piir, sise- ja välissurvete ning autonoomia ja koloniaalkontrolli heitluse paik. 

Milline on kunsti ja kunstniku roll neis võimumängudes? Keskendudes ühele alghüpoteesile, mida saab lahti mõtestada erinevatest filosoofilistest, praktilistest, poliitilistest ja sotsiaalsetest vaatenurkadest, kutsutakse kunstnikke mõtlema piirkondlike seoste tähtsusele kunstis ja kultuuris, nagu seda meie ja teiste soovunelmate kaudu tajutakse.

Lõpuks kutsub „Vanatühja jällil Kuuni“ meid ümber hindama ka suhteid Kuu, meie koduplaneedi ja üksteisega. Näituse kunstiteosed seavad kahtluse alla traditsioonilise mõtteviisi ning pakuvad kunsti, teaduse, poliitika ja ühiskonna ristumiskohas uusi vaatenurki.