Kuraatori eesssõna

Minevikuplaanid ja tulevikumälestused

Jenny Grönholm on näitustel esinemistega pidanud emba-kumba, kas pikka või siis õige lühikest vahet, regulaarsus ei sobi talle. Distsiplineerimatud ja isepäised, metsikuvõitu oleks tema maalidki, kui nende tausta kõikehõlmav fluidum, millest ühtaegu sünnivad ja millesse kaovad tema piltide tegelased, niisugust tervikmuljet ei leevendaks. Praegune, veidi üle nelja aasta pärast kõrgkooli lõpetamist toimuv väljapanek lubaks Jennys näha noort ja alles kujunevat loojat, aga tema väga varane ja kindlameelne kunstnikutee valik räägib sellele vastu. Oma hoiakute ja otsustega on Jenny kunstnik juba pikka aega. 

Kujunemisaeg

Jenny Grönholm õppis kunsti Helsingi kunstigümnaasiumis, Västra Nylandsi soomerootsi rahvaülikoolis, põgusalt Suomenlinnas, siis kunstiülikoolis Canterburys … Enamasti olid need lühiaegsed ja erineva suunitlusega kursused, mis hõlmasid kujutava kunsti kõrval ka keraamikat, ehtekunsti, performance’it … Kui ta 2011. aastal Erasmuse programmi vahetustudengina Tallinna saabus, õppis ta esialgu graafikat, seejärel skulptuuri ja installatsiooni, maalides järjekindlalt koolitöö kõrvalt. Canterbury kohta, kus ta alustas bakalaureusetööd, ütleb ta: „Mulle ei meeldinud, et seal ei saanud ateljees üksi olla.“ Tallinna rüütelkonna hoone ja Raja tänava töökoja, selle justkui lõõmava palavuseta sepikoja õhkkond seevastu sobisid talle hästi.

„Sattusin Eesti kunstiakadeemiasse üsna juhuslikult ja otsuse siia tulla tegin impulsiivselt. Minu elu suund on muutunud korduvalt just tänu impulsiivsusele ja sama põhimõte kehtib minu loomingus. Mul ei ole kindlat meediumi, õppisin graafikaosakonnas aga tunnen, et ühest meediumist ei piisa,“¹ https://www.artun.ee/app/uploads/2017/10/JennyGro%CC%88nholm_graafika-1.pdf kirjutab Jenny oma kunstnikupositsiooni sõnastades aastal 2015. 

Katsetamised ja eksperimendid kuulusid kooliaja juurde. Eksperimenteeris Jennygi, tehes tõmmiseid näomaskidest ja riietest, katsetades luule pildiks vormimise, installatsiooni ja filmiga. Kooli juurde kuulus ja kuulub siiani ka oma kunstitöö sõnalise selgitamise nõue, enam-vähem sidusa teksti loomise oskus, mis enamikule on edasises kunstnikuelus marjaks ära kulunud. Jenny sõnastamist ei salli ja õigupoolest on netist leitud tema 2015. aasta portfoolio ainuke koht, kus ta järjekindlalt oma tööde juurde selgitusi jagab. Kuid ellu haakuvaid, kord väljamõeldud, kord aset leidnud sündmuste kirjeldusi kasutab ta aeg-ajalt ka oma hilisemaid näitusi tekstiga sisse juhatades. 

Üldiselt on Jenny läbinisti traditsiooniline maalikunstnik, kes kord maali kasuks otsustanuna selle välja miskitpidi laiendama ei kipu² „Terve maailm on justkui ehitatud neile, kes on head lugejad. Düsleksikuna tahtsin luua väikse sõnadeta maailma,“ ütleb Jenny oma tööde kohta 2014. aasta graafikatriennaali „Kirjaoskus – kirjaoskamatus“ saatval noortenäitusel. Vt eelnev viide. ja kelle „ilusad nukrad lood“³ Viide samal, 2014. aastal sündinud segatehnikas pildisarjale „Ilusad nukrad lood“; https://www.artun.ee/app/uploads/2017/10/JennyGro%CC%88nholm_graafika-1.pdf. on samavõrd kurvad kui eneseküllased. Emotsionaalsest mälust ja nägemuslikest assotsiatsioonidest kantud seosed juhivad Jenny kunstitegemist ka siis, kui nende algtõuget kannab väljastpoolt saadud elamuse jälg.

Õpingute ajal kuulus Jenny erinevatesse sõpruskondadesse, kelle ühisnäitustel valitses iseenesest sümpaatne põlvkondlik anonüümsus. Sageli juhuslikuna näivad väljatulekud laiema publiku ette pühendusid samas ajas elamisest tingitud ühisosa väljavalgustamisele, põgusa, kontekstist oleneva hetke, vaatluse alla võetud olukorra ja pidevalt vahelduvate kunstimeediumide kokkuviimisele. Milline peaks olema kunsti koht tema elus või elus üldse, seda Jenny ei kontseptualiseeri, sest milleks lahata enesestmõistetavusi? 

Koolikaaslaste Eva Mustoneni, Jenny Grönholmi ja Madlen Hirtentreu viimane ühisnäitus „Idioodid“ toimus Hobusepea galeriis 2019. aastal, kaks aastat pärast Jenny isikunäitust „Laevahukk“. „Idioodid“ võttis vaimukalt ning tabavalt kokku „nende naiste“ ühised mured: „Nad olid samas puntras, elukestvas jamas. Sest kuidagi oli nii juhtunud, et nad olid hakanud kunstnikeks ning nüüd polnud enam olukorrale justkui mingit leevendust. Täiesti iseseisvalt, oma käega, olid nad loomingu ning muu maailma lahku ajanud. /…/ Katsed ühendada argielu ning loomeprotsessi võtavad üha tragikoomilisemaid mõõtmeid. Kõik kolm kunstnikku on normaalse toimimisega justkui kimpus.“⁴ https://www.eaa.ee/idioodid-hobusepea-galeriis

Tõepoolest, elu ja kunsti sassi läinud vahekorrad paistavad olevat kõigi kolme hädade allikaks, paratamatuseks, millest on raske välja tulla. Et mõtestatud tasakaalu puudumisel võtab elu üle ja lööb pea kohal kokku, tundub laiemalt kehtiva etteantusena, mis dikteerib ka tähelepanu ja suhteid. Nii näiteks ei kaalu Jenny kunstisümpaatiad ja -mõjutused üles õppejõudude ning sõprade inimlikult häid külgi. Oma meenutustes armsatest õppejõududest Marko Mäetammest ja Valeri Vinogradovist ei maini Jenny nende kunsti. Ometi on väikesed, lopsakalt väljajoonistuva faktuuriga maalikülikud, mida Jenny teeb käeharjutusena, puhtast pinnatöötluse naudingust, vägagi võrreldavad Vinogradovi rafineerituma maalipinnatöötlusega. Kui otsida võimalikke akadeemiaaegseid eeskujusid, siis tekivad need hõlpsalt Jaan Toomiku maalide esoteerilisevõitu kosmilisusega, ehkki assotsiatiivsus Jenny töödes, mis võib küll olla ootamatu, kasvab alati välja argielust ja pöördub selle poole ka tagasi.

Maalikunstnikuks

Olgu mõjutuste ja põlvkondlikkusega kuidas on, aga skulptuuri ja installatsiooni erialal õpingud lõpetanud Jenny Grönholmi 12 maalist koosnev magistritöö ei jätnud edasises kahtlemisruumi. Oma valikuga – saada maalikunstnikuks – oli ta nii õppejõudude kui ka kaasüliõpilaste kamraadliku kollektiivsuse tiiva alt lõplikult välja astunud üksiklasele rajale. 

Eluliste kohustustega kõrvuti on ta viimase kolme aasta jooksul kokku pannud kolm isikunäitusemõõtu väljapanekut: Rüki galeriis Viljandis 2021, Galleria Huutos 2022. aasta suvel Helsingis ja Tallinna linnagaleriis 2023. aasta alguses. On pigem hea märk, et vägagi tõsiseltvõetava, sisuliselt iseõppinud maalija soolod on rabedad, tema käsitletud teemad kirjud, järgivad justnagu juhuslikke uide, head tööd vahelduvad nõrgematega. Kõige rohkem liidabki kõrvalseisja jaoks Jenny näitusemosaiiki moodustavaid maale neid kandev atmosfäär, summutatud sordiini all avanev värvide kooslus, enamasti pruunikas, mida 19. sajandil vabaõhumaali poole pöördunud kunstnikud „ateljeesoustiks“ kutsusid. 

Jenny maalid ei õhka valgust, vaid lummavat kuma, endassemeelitavat maalähedast sumedust, mis tasakaalustab kunstniku iseendasse vaatamisest ja sellega haakuvast pärisilmast moodustavaid pilte. Taustana kõikehõlmav, on see pigem faktuuritu ja moodustub pintslitõmmete koonduvast või hajuvast liikumissuunast, taustast tullakse ja sellesse minnakse tagasi. Mitte muutlikus valguses, vaid ateljee hämaruses tegeleb Jenny enese ärakaotamise ja leidmisega, mille ta võtab meie vestluses kokku sõnadega „mulle meeldib olla maalis“. 

Jenny tööd ei arenda dialoogi elu- ja kunstiilmingutega, mis läheks temast kui kunstnikust kaugemale, kõnetaks meid ümbritsevat maailma. Aja määratlematus Jenny piltide taustamaastikes ja figuurides teeb nende võrdluse pidevalt muutuva kunstiväljaga võimatuks. Elu elamiseks otsustav kulgemine libiseb aja seisanud teostesse omal viisil: minevikuplaanid ja tulevikumälestused põimuvad ning muutuvad Jenny loomingus lahutamatuks.

„Esemed, mis jätsime alles, sulandusid viimaks meie omadega kokku, just niisama, nagu see juhtub mälestustega. Nad segunesid omavahel ja jätsid endast maha tumedad, seosetud ja sageli tähtsusetud kummituslikud tunded,“ kirjutab Jenny näituse „Minevikuplaanid“⁵ Jenny Grönholmi isikunäitus „Minevikumälestused“ / „Past Plans“ Helsingi galeriis Huuto aastal 2022; https://www.galleriahuuto.fi/jenny-gronholm/?lang=en saatetekstis. „Tulevikumälestused“ lubavad meile sedasama: kohtumist eikellegiaja tõeluses. 

Kuhu kunst läheb?

Pretensioonitu ja traditsiooniline on Jenny piltide kujutamisainese ja -viisi unistuslik realistlikkus, aga see tüürib reaalsusest mööda, igaviku poole. Kunstniku mälus kattuvad pildid seiskavad maalil oleva ajakapslisse, täiuslikku, nagu ilmutusvedelikust esile kerkiva foto. Assotsiatsioonid ja kujutlused panevad kõik jälle liikuma, aga mitte pilditõukest, vaid omasoodu liikuvaist mõttearendustest tegija ning vaataja peas. 

Oma võluvalt soomelikus kõnepruugis annab Jenny aimu, kuidas tema kujutlus mälestusi vormib ja assotsiatsioone tekitab: „Kui ma Tallinna kunagi kolisin, siis oli linnapildis hulkuvaid koeri veel iga päev näha, mis mind omamoodi väga võlus, aga oli ka väga kõhe. Seoses linna arenguga nad järsku kadusid ära. Minu jaoks see pilt on selline kadunud maailma poole vaatav pilt, aga seda maalides mõtlesin ma tegelikult juhtumile, kuidas me Jassiga ykskord Barcelonas läksime vale rongi peale ja eksisisime äärelinnas ära keset ööd, ja leidsime ennast tyhermaalt, kus tänaval hulkuvad inimesed elasid, aga seda maalides muutusid nad hulkuvateks koerteks.“ Nii ütleb Jenny 2019. aastal valminud suurepärase maali „Kari“ kohta. 

Poolpöördes, vaid talle omase kehahoiaku poolest äratuntav, seisab esiplaanil elukaaslane Jass, kelle ette pildisügavusse on koondunud koerakari. Kolm aastat hiljem, justkui „Karja“ paarikuna jäädvustab Jenny pildiks iseenda koos oma parimat sõpra kehastava hobusega. Loomad on Jenny figuuride hierarhias inimestega võrdsed, kui mitte olulisemad. Igal juhul kuuluvad nad kokku, emotsionaalselt ja lahutamatult. 

Inimest kujutab Jenny enamasti näotu ja anonüümsena, maja, inimese eluaset, robustse ja lihtsa külikuna, nagu see põhjala pragmaatikale, ilutsemist vältivale maalähedusele omane. Looma, looduse ja inimese ühtekuuluvuse märkamine, mitte aadellik ja haritud, vaid talupoeglik käed-mullas-mentaliteet ja selle juurde kuuluv „Kui seda metsa ees ei oleks …“ – kõik see on tema piltides olemas. Ta toob meie ette ürgse ja lihtsa, individuaalseid näojooni kokkusulatava maarahva olemise nagu elu arhetüübi, mille oleme unustanud. 

On üks asi, mis tundub ühtaegu Jenny kunsti sugestiivsuse lättena ja selle teel seisva takistusena. Igavikuliseks muutunud mälestuste kaudu tulevikku vaatamine teeb tema ilusate kurbade lugude meediumiks mitte maali, vaid kunstniku. Saan aru, et kui see oleks vastupidi, oleks tegemist teistmoodi ajas pajatatud teistmoodi lugudega. Aga kas neid kaht erinevalt tõlgendatavat meediumi Jenny Grönholmi loomingus on üldse võimalik tasakaalu viia, seda ma ei tea.