6 fotot töödesarjast "Eesti tüübid"

Fotograafia leiutamine pakkus seni käelisele kujutamisele tuginenud teadusele uut, täpsemat ja kiiremat viisi kujutiste loomiseks. Tänasest välkkiirest pildiloomest ei saanud muidugi veel kaua aega rääkida. Maailma esimese foto säritamine kestis kaheksa tundi. 19. sajandi keskpaigaks, mil esimene Eestis tegutsenud fotograaf Charles Borchardt Tallinna vanalinnas oma äri avas, oli säriaeg lühenenud umbes kümne sekundini. Tema teenused olid tol ajal kättesaadavad vaid jõukaile: aadlikele, kaupmeestele, töösturitele, aga ka näiteks spetsialistidele nagu õpetajad, arstid või juristid, kes kõik pidid end kaamera ees täiesti vagusi hoidma.

1867. aastal võitis Borchardt oma portreedesarja “Eesti tüübid” eest Moskva Keiserliku Ülikooli Loodusuurijate Seltsi ülevenemaalisel etnograafianäitusel hõbemedali. Siin on eksponeeritud koopiad kuuest siiani säilinud fotost, mis on ühtlasi vanimad eestlasi kujutavad fotod. Kuna lisaks pikale säriajale pidi ka valgustundliku emulsiooni ette valmistama vahetult enne pildistamist, toimus toona kogu protsess stuudioseinte vahel. Borchardti “tüübid” on küll päris isikud, kuid fotodel on nad välja kistud oma tavapärasest keskkonnast ning pika säriaja kestuseks baltisakslasest fotograafi käe järgi täpselt paika sätitud. On oluline märkida, et neid portreid ei teinud Borchardt subjektide enda tellimusel, vaid eelkõige isikliku kasu teenimise eesmärgil. Mingist loomulikkusest ei ole siin juttugi, pigem esitlevad fotod meile erinevaid eksotiseeritud stereotüüpe, niinimetatud Euroopa viimaseid metslasi.