Rimaldas Vikšraitise fotod

Tihti kirjeldatakse Eesti taasiseseisvumist kui kindlapiirilist murrangut või võrdsete võimalustega lävepakku, uut algust ja edu lootust kõigile, kel vaid käed otsas on. Selline suhtumine rõhub neid, kel on piiratud ligipääs elamisväärsele sissetulekule. Suutmissurve ehk suutmise eelistamine avaldub näiteks eelduste, hoiakute, tavade või füüsiliste tõketena keskkonnas. Kõige otsesemalt kogevad seda survet puudega inimesed, kuid see puudutab kõiki, kes ühel või teisel põhjusel ei ole võimelised vastama neile suunatud ootustele.

Ühiskondlikke murranguid saab käsitleda kollektiivse traumana, mille põhjused ja tagajärjed jäävad pikaks ajaks vinduma. Senise kolhoosisüsteemi ja kaubandussidemete katkemine tõi kaasa väga paljude töökohtade kadumise. Vaestes noortes riikides ei olnud muutustega toime tulemiseks küllaldaselt võimalusi ümber õppimiseks või vaimse tervise alaseks nõustamiseks. Samuti jätkus nõukogude liidu ajal kehtinud puuetega inimeste segregatsioon.

Rimaldas Vikšraitis on taasiseseisvumisele vahetult eelnenud ja järgnenud kümnendite jooksul järjepidevalt pildistanud Leedu külaelu. Siin on eksponeeritud eelkõige dokumentaalfotod eri vanuses inimestest erinevates tegevustes. See, mis tundeid need fotod tekitavad, sõltub suuresti vaataja kogemustest ja hoiakutest seoses näiteks pere, toimetuleku, õnne, lapse- ja vanaduspõlve, linna- ja maaelu, mehelikkuse ja naiselikkuse või alkoholismiga. Siit ei maksa otsida fetišeerimist või ülistamist. Kõne- ja liikumisraskustega Vikšraitis on pildistanud elu enda ümber. Need on küll kujutised „sealt“, ühest teisest paigast ajas ja ruumis, aga see paik ei asu meist sugugi kaugel.