Kuraatori eessõna

Meie koostöö siinse näituse ja seda ümbritseva programmi juures sai alguse Tallinna Kunstihoone ja Õiguskantsleri Kantselei kutsel. Nende asutuste palve korraldada Tallinnas puudeid käsitlev kaasaegse kunsti näitus põhines tõelisel soovil teha puuete teema nähtavamaks ja suurendada üldsuse teadlikkust. Iseäranis oli see seotud nende üldisema eesmärgiga muuta Eesti ühiskond ja kultuur kaasavamaks ja ligipääsetavamaks. See pikka aega kestev protsess hõlmab ühiskonna korraldusviisi struktuurilist muutmist. Vaatamata sellistele ilmsetele ja auväärsetele kavatsustele tundus puuetega inimestele sobiva lähenemisviisi leidmine meile kuraatoritena ikkagi suure väljakutsena: liiga lihtne olnuks käsitleda seda  rühmanäituse ainese või teemana, mis oleks selle aga taandanud väikese niši pärusmaaks. ¹Seda võimendab veelgi asjaolu, et puudeteemalisi näitusi kureerivad sageli puudeta inimesed, kellel puudub seos puudega inimeste kogukondadega. Niisiis sai meile kohe alguses võtmeküsimuseks kriitilise raamistiku loomine, mis võimaldaks läheneda puuetele mittepäevakajalisel viisil.

Üks väärtuslikumaid õppetunde, mida puudeuuringud meile pakuvad, on rõhutatud vajadus läheneda puuetele relatsioonilistel viisidel, selle asemel et pöörduda tavapärase patroniseeriva või ableistliku suhtumise poole. ²Puudeuuringud on kiiresti avarduv akadeemiline valdkond, milles uuritakse puude tähendust ja tagajärgi. Teadusharu uurib, kuidas puue kui kategooria kujunes ning kuidas seda sotsiaalsetes olukordades, intellektuaalsetes tavades ja poliitilistes süsteemides institutsionaliseeritakse. Ableism tähendab kõiki selgeid ja kaudsed diskrimineerimisvorme puudeta inimeste kasuks. Omadussõna „ableistlik“ kirjeldab sõnu, tegusid, põhimõtteid, väärtusi jne, mis devalveerivad ja diskrimineerivad puudega inimesi. (Ann Millett-Gallant, ART PAPERS 42.02 Winter 2018–2019) Professor Alison Kaferi sõnul kaasneb puuete teadvustamisega tõdemus, et „puudega inimeste hääled ja kogemused jäävad märkamatuks”, mis viib olukorrani, kus „puue [muutub] depolitiseerituks ja seda esitletakse pigem looduse kui kultuuri ilminguna”.³Alison Kafer, Feminist, Queer, Crip (2013) Bloomington ja Indianapolis: Indiana University Press, lk 5. Sellisele reaalsusele alternatiivi pakkumiseks otsustasime puuet käsitleva projekti asemel luua projekti, mis puude kaasab ja ulatub sellest kaugemalegi, et heita jõuliselt kõrvale antud valusa teema päevakajalisus ning mõelda sellest struktuurilisel, tulemustele orienteeritud ja kestval viisil.

Selleks otsustasime teha koostööd puudega kunstnikega, et nende hääled ja praktikad saaksid projekti põhiaspektiks.⁴Oleme projektis arvesse võtnud järgmisi pika- ja lühiajaliste puuete liike: sensoorseid, liikumis- ehk füüsilisi, kognitiivseid ja vaimse tervise puudeid. See võib kuraatoriotsusena tunduda ehk mõnevõrra kalk, kuid puudega kunstnikel on siiani väga vähe võimalusi. Isegi kui mõningates kontekstides on tingimused viimastel aastatel veidi paranenud tänu suurenenud teadlikkusele puuetega inimeste tegevusest või siis asutustele, kes soovivad muuta oma hooneid ja programme kaasavamaks ja kättesaadavamaks, tundus see kuraatorivalikuna siiski vajalik. Meie otsus kutsus meid vaatama märksa kaugemale tavapärasest kontseptuaalsest viisist, kuidas puude teemat kaasaegses kunstis käsitletakse. Enamasti hõlmab see (puudeta kunstnike loodud) teoseid, kus puuet kujutatakse vaid raamistikuna, mille kaudu saame õppida ja teistele kaasa tunda, mitte aga ei tutvustata meile vahetuid erinevuskogemusi, mis tunduvad tõeliselt olulised ja väärivad seetõttu esile tõstmist.

Uurides puuetega kunstnike erinevaid praktikaid, hakkasime lõpuks nägema ühisjooni kunstnike ning keele ja suhtluse teemasid lahkavate kunstiteoste vahel. On mitmesuguseid viise, kuidas keel puudeid raamistab: nii positiivses (ühenduse loomine ja nähtavuse suurendamine) kui ka negatiivses (väljajätmine ja kustutamine) tähenduses. Kõige toetavam sõnastus on toodud ehk puuetega inimeste õiguste konventsioonis (2006). 5viimati külastatud 12. novembril 2019. See Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni keskne rahvusvaheline inimõiguste leping, millele on alla kirjutanud 162 maailma riiki ja mille on õiguslikult siduvaks muutnud 180 riiki, on mõeldud puuetega inimeste õiguste kaitsmiseks ja tugevdamiseks keele ning seaduse kaudu. Nii nagu ka kõigil muudel õigusi kehtestavat keelt kasutavatel dokumentidel, pole ka sel dokumendil ilmselgelt õnnestunud asjaomastes riikides kujundada mitteableistlikke diskursusi ja hoiakuid. Puuet kui normist kõrvalekaldumist seostatakse endiselt suuresti negatiivsega, „pigem millegi sellisena, mida tuleb vältida ja peljata, kui mitmemõõtmelise ja intensiivselt kehastatud reaalsusena“. Ann Millett-Gallant, ⁶The Disabled Body in Contemporary Art (200o), New York: Palgrave Macmillan, lk 11.

Taastades puudega inimeste suhtlusvälja kogu selle keerukuses ja rikkuses, loodame sellele reaalsusele jõuliselt vastu astuda. Sel viisil on meie projekti eesmärk avada end muudele, pahatihti ignoreeritud ja vääriti mõistetud käsitustele puudeid ning puudega inimesi ümbritsevast keelest. Meie arvates ei tohiks keelt ja suhtlust pidada universaalseteks teadmis- ja väljendussüsteemideks, vaid neid tuleks vaadelda kui ülimalt spetsiifilisi ja pidevalt arenevaid kogemusvälju, mida tuleb pidada tähtsamaks kui ametlikke ja juriidilisi määratlusi. Keele ja suhtluse stabiilsuse „mõjutuks muutmisega“ soovime juhtida tähelepanu selle problemaatilisusele teadmiste ja võimu sirgjoonelise süsteemina ning tekitada katkestus, mis looks uusi võimalusi puuete teadvustamiseks.

See protsess põhines suuresti meie varasemal koostööl kunstniku ja kuraatorina. Neis kahes tavaliselt rangelt piiritletud rollis võivad kogemused teinekord seguneda, tuues samas esile ka erinevad arvamused ja nägemused „kureerimisest“. Seetõttu oleme tänulikud Tallinna Kunstihoonele ja Õiguskantsleri Kantseleile, kes lubasid meil luua seda põnevat projekti avatult ja koostöö vaimus. Oleme püüdnud laiendada koostööpõhist lähenemist ka suhtlemisele näitusel osalevate kunstnikega. Nad esitasid oma isiklikke arusaamu ja kritiseerisid tuliselt meie eelarvamusi nende tegevuse kohta ning muutsid kahtlemata meie kuraatorikäsitluse paremaks ja nüansirikkamaks. Loodame, et projekt edendab dialoogi puuete käsitlemisest kunstis ning suurendab puuetega (ja ka teiste)  kunstnike osalemist kaasaegses kunstis.