Kunstisärgid

Kunstnikud kogu maailmas on oma projektide tarvis valmistanud T-särke. Eelkõige rekvisiitidena, installatsioonide osana, aga ka müügiks. Sageli on kunstnike eesmärk taktikaliselt ära kasutada T-särki kui demokraatlikku ja suure leviga meediumit, seda nihestades või kritiseerides. Ühe sellisena on välja pandud Johannes Säre 2008. aastal valminud piraatsärk. Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi näitusel „Oi! EMO“ esines ta töötoaga, kus igaühel oli võimalus võtta endale kuhjast üks särk ja sellele spreivärvide ning šabloonidega mõni tuntud firmamärk kanda.

Kunstihoone näitusele „Hea olemise kunst“ (2019) kujundas ja trükkis Carl Robert Kagge taaskasutatud särkide seeria. Näitus oli katse valmistada nullilähedase kuluga rahvusvaheline kunstinäitus. Selles kontekstis sooviti taaskasutatud särkidega küsitleda ja nihestada suurte kultuuriürituste tavapäraseid nännitootmise harjumusi: üks näitus, üks kataloog, üks õlakott. Püüti otseselt mitte midagi juurde toota.

Kertu Ehala ja Ave Teeääre valmistasid 2005. aastal väikese tiraaži siniseid ja punaseid T-särke, millele trükkisid tabloidlehe SL Õhtuleht välireklaamide lauseid. Sinisel särgil seisis tsitaat Jüri Mõisa abikaasalt Kerttu Olmann-Mõisalt: „Ma ei kavatse mehe kulul elada!“. Siin eksponeeritud punasel särgil olev lause „Kelle kleit tuli võitjaks?“ viitab vabariigi aastapäeva nn pingviinide paraadile. Särke jagasid nad sõpradele ja mõnda aega müüsid Kunstihoones asunud Nu Nordiku disainipoes.