Lõppsõna

Kuidas saakski „Ülemlaul‟ olla ilma inimeseks olemise helget poolt puudutamata, on see ju üks kaunimaid armastusest kõnelevaid piiblitekste? Ega saagi. Mis sest, et meie aeg lisab õrnadele tunnetele oma kuuma ja külma ennustamatut vaheldumist ja meie laulude laulud ei pääse tumedusest. Ei pääse tumedusest kunstnikki, kes elab maailmas, kus kriise saatvad apokalüptilised ratsanikud ei kappa, vaid seisavad soolasambana, pilguga otsides rohelist maad, mis annaks kosutust nende ratsudele. Õitsvaid aasasid, rahu ja rahulolu, selget jaatust ja eitust on ikka minevikule omistatud – eks seegi tundu inimlik. 

Kuigi näituse nooremate kunstnike töödes – Krzysztof Piętka maalides ja Shortparise muusikaetenduste videotes – pole sisulise hinnangu suundanäitavat kindlust nagu võiks oodata Raul Meele Saalomoni „Laulude laulust“ või Henryk Gorecki kaunist ning kurvast sümfooniast, pole see nii lihtne. Hea kunstnik suudab luua tugeva kunstilise kujundi ka siis, kui selles on kõikvõimalike paratamatuste suhtelisus. Ja teadlikkust suhtelisusest on küllaga nii Meelel kui ka Goreckil. „Minu perekonna mitu liiget hukkusid koonduslaagreis. /…/ Teadagi, kuidas on lood poolakate ja sakslastega. Aga Bach oli samuti sakslane … ja Schubert ja Strauss. Kõigile jätkub ruumi sel maakamaral ja kõik see on minust minevikku jäänud. Nii ei kõnele minu „Kolmas sümfoonia‟ sõjast, see ei ole Dies Irae, vaid tavaline kurbade laulude sümfoonia,‟ ütleb Gorecki. 

Gulagi-sarja lehepäistesse, mis kroonivad kuriteopaikadeks muutunud linnade ja asulate nimesid, on Meel paigutanud Goethe „Fausti“ proloogi loomise imet ülistava tsitaadi. Sarja nimigi on tähenduslik „Nemad meie. Palved“. Selles ei ole vastandust, pigem kokkukuuluvuse vältimatus. Iseõppija Meel kuulab oma südametukseid ja astub sammhaaval sarjast sarja ning pildist pilti, andes oma palvete kogejaile hõlpu, et nood oskaks märgata igaveste kordumiste vaevumärgatavaid muutusi. 

Kunstnikuharidusega Krzystof Piętka kindla käega maalitud, aga ärevusest kantud sõnum on isiklik ja jõuline ning ütleb sisuliselt sama, mis tema vanemad kaaslasedki, et koht, kus ma elan, mäletab jubedusi ja julmust, aga on sellegipoolest mu kodu.