Kuraatori eessõna

Aastal 1941 sündinud ja alates seitsmekümnendatest rohkeid rahvusvahelisi tunnustusi pälvinud Raul Meel teadvustas end kunstnikuna 1960. aastate lõpust ning on sestpeale tegutsenud nii pildi kui ka sõna, nii etendus- kui ka ruumikunstnikuna. Tema kujundite kasvatamise ja töömeetodeis on leitud vastavusi heliloomega. Kunstihoone näitusel on Meelel kaks konkreetset luulet esindavat pildirida: „Saalomoni laulude laulu“ ja teose „Они наши“ („Nemad meie“, ka „Palved“) sõnapiltide valik. Neis esitab ta vana testamendi Saalomoni laulude pildilisi nägemusvasteid ja nopib välja Aleksandr Solženitsõni „Gulagi arhipelaagis“ esitatud sunnitöölaagrite nimed, pannes need vaikivate tunnistajatena inimeseks olemise vastuolulisust vaagima. Mõlemad pildisarjad (vastavalt 2008–2010 ja 1987–2018) on ilmunud mitmes versioonis, sh ka köidetuna.

„Arvan, et mu palveraamatu tekstide-piltide sirvija, vaataja ja lugeja võib nende mõjul uuesti teravalt tajuda hiiglasliku Gulagi meeletut ja arutut kuritegu, selle piiritu patu ikka veel hirmutavat, aegumatut süüdivust. Seal kannatanute ülekohtu ja piinade lunastamise ülesanne jääb tänase päeva empaatilistele inimestele. Mitte ainult Gulagis ei tehtud kurja. Kõik häda ja kannatus ja lunastus on meie, meie, meie …“ kirjutab Meel oma Gulagi-teemalist teost saatvas tekstis. Näitusele „Ülemlaul“ aga annab tänaseks vana ja tark mees, kunstnik Raul Meel kaasa apostel Pauluse sõnad: „Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm; aga suurim neist on armastus!“ (1. Korintlastele 13:13).

Aastal 1990 Oświęcimis sündinud, Katowice kunstiakadeemias maalikunsti erialal lõpetanud Krzysztof Piętka obsessiivne jäägitus holokausti teemaga tegelemisel on võrreldav Raul Meele peatumatu loomevõimega. „Minu reaalsustaju mõjutab oluliselt see konkreetne piirkond, kus ma elasin lapsepõlves ja elan praegugi. /…/ Kord läksime Brzezinka väljale, mis algab umbes 200 meetri kaugusel Birkenau „surmaväravast“ ning kõigest umbes 15 meetri kaugusel SS-vaatlustornist ja laagri vangikongi ümbritsevast okastraadist. See oli esimene kord, kui nägin Birkenau laagrit lähedalt,“ meenutab ta. Väikese poisi jaoks sarnanesid endise laagri hooned kindlusega. /…/ Ma ei saanud aru, mis kohas ma elan. Alles 2010. aastal, kui olin 20-aastane, hakkasin endise Birkenau ala regulaarselt külastama. Uurisin endise laagri ala liitlasvägede 1944. aasta lennukifotodelt. Neil piltidel oli näha terve hävitustaristu ning samuti mu kodu. See oli minu jaoks tohutu šokk.“

Krzysztofi maalid, mida iseloomustavad lakoonilised, enamasti selgepiirilised vormid ja erksad värvid, võivad tunduda petlikult lihtsad. Siiski ei ole ükski toon jäetud segamata ja värvi intensiivsus voolab pidevalt nagu pulbitsev allikas, ujutades üle lilled, mida näitusel on rohkesti. Mõnikord toob see dünaamiline ülevool esile sarnasused elava liha ja luudega. Krzysztofi hämmastav produktiivsus lisab tema kunstiteekonnale veel ühe kihi. „Maalimine on minu jaoks omamoodi teraapia. See on terve mu elu, olen 13 aasta jooksul maalinud üle 800 maali,“ kirjutab ta oma portfoolios.

Näituse „Ülemlaul“ sisuline telg ehitubki hea ja kurja, kauni ja koleda ning õudust ja ülevust tekitava koos ja sageli läbipõimunult kulgevale eksistentsile, mida mõlemad kunstnikud – Raul Meel ja Krzysztof Piętka – vanusevahele ning tunnustatuse ja kunstiloomeviisi erinevustele vaatamata käsitlevad.